Teadus Eestis 1920-1930 Teadusvaldkondadest edenesid kiiresti rahvusteadused: eesti ja läänemeresoome keelte uurimine, ajalugu, arheoloogia ja etnoloogia. Eesti keelest sai ajakohane ameti- ja teaduskeel. Eesti õigusteadlased olid aktiivsed ka poliitikas, eeskätt õigusajaloolane Jüri Uluots ja rahvusvahelise õiguse spetsialist Ants Piip. Arstiteadlastest olid tuntumad neuroloog Ludvig Puusepp, rahvusvaheliselt tunnustati ka Aleksander Paldrocki uurimistöid leepra alal. Tuntuim eesti (majandus)geograaf oli Edgar Kant, loodusteadlastest olid tuntuimad botaanik Teodor Lippmaa ja taimefüsioloog Hugo Kaho. Silmapaistvad olid Paul Kogermani uurimistööd põlevkivikeemias. Rahvusvaheliselt tuntumaid eesti teadlasi oli astronoom Ernst Öpik. Sõja järel laia maailma jõudnud eesti teadlastest võõras keskkonnas suutsid oma erialal edasi tegutseda lisaks Kantile veel: 1)Raadil töötanud botaanik, taimehaiguste uurija, Elmar
teadustööd kujundanud õppejõud. Histoloogiaprofessor Harry Kull (1886-1933) on kaasajal meenutamist väärt kui oluline histotehnik, kelle suunamisel valmisid nii mõnedki rahvusvahelist tähelepanu pälvinud teadustööd (E. Aunap, E. Weinberg). Rahvusvaheline tuntus oli ka prof. Aleksander Paldrokil (1871-1944), kelle edu leepraravis kohalik ajakirjandus kippus serveerima kui lõplikku lahendust pidalitõve väljajuurimisel (tegelikult sai Paldrocki nn söehappelume meetodiga siiski vaid haiguse arengut pidurdada). Arstide hulgas leidus teisigi rahvusliku teaduse suurkujusid. Peamiseks selliseks oli kindlasti prof. Ludvig Puusepp (1875-1942). Professor Puusepa rolli sõdadevahelise ülikooli arstiteaduskonna näo kujundamisel on raske alahinnata, vaatamata sellele, et tema teaduslik tähtsus oli Eestisse tulles juba loojuma hakanud kirurgilise neuroloogia kõrghetk oli üha
annaabi.ee 
