Trotsides vanemate keelde, leidsid nad lõpu traagilise kaksikenesetapu kaudu. Hullumeelne ägedus väheste ressursside pärast, mis on muutunud sotsiaalsete nõudluse tõttu tekitavad meis suurt tungi see asi endale saada. Kui midagi muutub defitsiidiks, siis peame seda paratamatult paremaks või hinnalisemaks. Siinkohal mängib rolli võistlusmoment. Me konkureerime teistega, et see endale saada. Tarkade otsuste tegemiseks tuleb paanikataolisest, palavikulisest reaktsioonist hoiduda. Me peame enda maha rahustama ja tagasi saama võime hinnata olukorda ratsionaalselt. Kui see on tehtud, võime minna teise etapi juurde, küsides endalt, miks kõnealust asja tahame. Kui vastus on, et me soovime seda peamiselt omamise eesmärgil, siis peaksime võtma selle kättesaadavuse abiks hindamisel, kui palju me võiksime selle eest maksta. Aga kui vastus on, et me tahame seda peamiselt praktilise väärtuse tõttu (s.t me peame meeles pidama, et
Viirus tsirkuleerib looduses haigurlastel. Viiruse pärisperemehed on sead, kelle organismis viirus paljuneb, kuid loom ise ei haigestu.[5] Sümptomid Inkubatsiooniperiood on 4-14 päeva. Inimorganismis paljuneb viirus regionaalsetes lümfisõlmides ning satub verega peaajusse. Haigus algab ägedalt palaviku ja peavaluga, lastel – iivelduse, oksendamise, kõhuvalu ja kõhulahtisusega. Haiguse raskusaste vaheldub palavikulisest vormist meningiidi või entsefaliidini.[5] Üldjuhul, on haigus mõõduka raskusega ja haige paraneb, kuid 200 -st ühel juhul progresseerub haigus kiiresti ning kujunevad neuroloogilised sümptomid - halvatused, treemor ja krambid, ning nendest umbes 60% võib haigus lõppeda kooma ja surmaga, ellujäänutest 25-45% esinevad mitmesugused neuropsüühilised nähud. Riskirühma kuuluvad lapsed vanuses kuni 10.a.; vanematel inimestel tekib resistentsus viiruse suhtes (loomulik immuunsus).
annaabi.ee 
