Ta paneb selga rohkem riideid. Ihukarvad tõusevad püsti, tekib kananahk. Palaviku tekkimine ja säilitamine kulutavad energiat. Patsient nälga ei tunne. Janu tekib kuuma naha kaudu ja hingamisest suurenenud aurustumisest. * Palavikuperiood Temperatuuri tõusmise lõppedes värinad lakkavad ja patsiendil hakkab palav. Nahk on punetav ja kuum. Hingamine ja pulss kiirenevad. Kõrge palavik võib tekitada peapööritust, segasust, sonimist ja palavikukrampe. Palaviku ühtlasena püsimisel on soojuse tekkimine ja haihtumine tasakaalus. * Alanemisperiood Palaviku langemisel suureneb soojuskadu. Patsient higistab. Naha veresooned laienevad ja verevool kiireneb. Nahk on soe ja punetav. Soe nahk kuivatab niiskuse kehapinnalt. Soojus eemaldub higi ja hingeõhu kaudu. Alanemisperiood lõppeb normaaltemperatuuriga. Õendustegevus palaviku korral · jälgi patsiendi üldseisundit, · mõõda temperatuuri vastavalt vajadusele,
a., Grünberg 2008, Wilson ja Hockenberry 2008). Korppi jt (2011) järgi saab palavikust rääkida siis, kui lapse kehatemperatuur on 37,5 °C ja üle selle. Palaviku alandamisega lastel alustatakse, kui kehatemperatuur on 38,5 °C ja üle selle. Kehatemperatuur üle 41 °C on kudedele pärssiv. (Ravijuhendid ... 2007, Grünberg 2008, Wilson ja Hockenberry 2008, Korppi jt 2011) Korppi jt (2011) poolt soovitatakse lastele, kellel on esinenud palavikukrampe, alustada antipüreesiga 38,0 kraadise kehatemperatuuri juures. Hüpotermia — vaegsoojumus (Valdes ja Veski 1982). Organismi temperatuuri alanemine. Normist madalam kehatemperatuur. Seisund, kus kehatemperatuur on alla 35 °C. Nahk on kahvatu, kuiv ja tsüanootiline. Organismis kaotatakse rohkem soojust, kui seda tekib, mistõttu kehatemperatuur langeb. Perifeersed veresooned ahenevad, vereringe takistus suureneb ja vererõhk tõuseb
annaabi.ee 
