haiguspilt veel ei teki) on liigiti erinev kõikudes 2 4 nädalani. külmavärinad, kiire palaviku tõus palavikule järgneb higistamine Võib esineda ka peavalu, lihasevalusid, iiveldust, oksendamist, kõhuvalusid ning kõhulahtisust. Tekib põrna ja maksa suurenemine ning aneemia ehk kehvveresus. Võib tekkida teadvusehäireid, mis võivad viia lõpuks koomani. Diagnoosimine ja ravi Malaaria diagnoosimiseks võetakse palavikuhoo ajal sõrmeotsast vereanalüüs. Verest tehakse preparaat, mida hiljem vaadeldakse mikroskoobi all. Tulemuse saab teada juba paari tunni möödudes. Raviks kasutatakse malaariavastaseid ravimeid (nt klorokviin). Kui ei ravita korralikult ning ei peeta raviskeemist kinni, võivad tekkida tüsistused, mis võivad lõppeda surmaga. Ennetamine Malaariapiirkonnas tuleb vältida sääsehammustusi
Uuritav materjal Kasutatakse duodenaalaspiraati trofosoidide avastamiseks, rooja nii trofosoidide kui ka tsüstide leidmiseks. Diagnoosimine ALGMATERJALI MIKROSKOOPILINE UURIMINE. Kasutatakse valgusmikroskoopiat (vaata amöbiaasi). SEROLOOGILINE UURIMINE. Kasutatakse EIA Giardia Ag-de määramiseks roojast, IFA-t. 57 Malaaria HAIGUSTEKITAJAD: Plasmodium falciparum P.malariae P.vivax P.ovale Uuritav materjal Verd võetakse palavikuhoo kõrgpunktis või generaliseerumise faasis sõrmest. Harvem kasutatakse sternaalpunktsiooni või põrnapunktsiooni. Diagnoosimine ALGMATERJALI MIKROSKOOPILINE UURIMINE on tähtsam meetod malaaria diagnostikas. Verest tehakse äige- ja paksutilga preparaadid. Esimesed on vajalikud, et diagnoosida liigi tasemel, paksutilga preparaat on sensitiivsem tänu vere suuremale hulgale. Preparaadid värvitakse Giemsa meetodil. MOLEKULAARSED MEETODID
annaabi.ee 
