Vajati uudseid praktilisi moraalseid juhiseid, mis lähtudes individualismist suudaksid korraldada üha arvukamaid masse, tootmisvahendeid ning nende vahelisi suhteid. 1776. aastal kirjutas Adam Smith oma kiirelt kuulsust kogunud peateose ,,An Inquiry into the Nature and Causes of the Wealth of Nations", kus ta tutvustab turumajanduse iseregulatiivset võimet nn. ,,nähtamatu käe" tööprintsiipi ja win-win põhimõtet. Smithi teos pakub tänapäevani alust palavateks aruteludeks. 1789 samal aastal kui puhkes Suur Prantsuse Revolutsioon, ilmus Jeremy Benthami ,,Introduction to the Principles of Morals and Legislation", kus on põhjalikult kirjeldatud utilitarismi tööfunktsiooni optimaalse tulemuse leidmist inimhulga ja naudingu korrutise maksimaalväärtusest. Bentham käsitles inimest sügavalt atomaarse nähtusena, kelle poolt moodustatavad ühiskondlikud seosed on vaid vaht süvastruktuuri pinnal.3 Ühiskonda juhivad ja kujundavad
Aaviku meelest olla meie eepos orjaeepos. Kui loeme eepost, ei saa me ajaloost midagigi teada. Ette heidetakse ka seda, et eepos on liiga hõre, autor on pikkust kunstlikult venitanud. Sellegipoolest leiab Tuglas, et samal ajal rahva seas on liikuma läinud teadmine Kalevipojast, kui meie pühast tekstist, mida ei tohiks kritiseerida. Kalevipoja austajad jagunevad leigeteks (kes ise vaevalt seda kunagi on lugenud, aga neis räägib traditsioon) ja palavateks (teose läbi lugenud ja kes võtavad seda kui pühakirja teksti).Tuglas kritiseerib ka ,,Kalevipoja" pealkirja - see on omamoodi nonsenss. Vanasti kirjutati Kalewi-poeg, kui keegi peaks küsima mis on rahvuskangelase nime, siis tal polegi seda on kellegi poeg. Aavik oli maksimalist. Temalt pärineb koguni kolm artiklit. 1914 - ,,Eesti rahvusliku suurteose keel" (kõnena esitatud juba 1912) 1916 ,,Parandatud Kalevipoeg esimene" Aavik visandas oma versiooni,
annaabi.ee 
