tabavad nii tema loomingu kui isiksuse tuuma. Lõuna-Eestist, Sännast pärit Adson on olnud eesti kirjanduse kõige järjekindlam murdeluuletaja, võrumurdelisi tekste sisaldavad eranditult kõik tema 9 luulekogu (1917-1973). Murdekeele tõttu arhailise värvinguga värssides peegelduvad eesti luule arengulugu ja üldtendentsid: debüüt "Henge palango'" (1917) ja järgmine luuleraamat "Vana laterna" (1918) on sündinud Siuru palanguis ning moodustab oma erootilistes allüürides dialoogi M.Underi esimeste luulekogudega. Algupärase lisandusena on Adsonile aga omane nii sakraliseerivate armulaulude kui ka lapsepõlvemaade sidumine vanatestamentlike motiivide ja maastikega. Jäljendajana ja pühapaistet andvate seoste loojana on ta suurejooneline, teisalt aga ilmneb varakult ka tema kiindumus väikestesse ja lihtsatesse, turvalisust pakkuvatesse asjadesse. Need annavad tooni ka tema pagulaspõlves kirjutatud memuaristikas
Paaz tabavad nii tema loomingu kui isiksuse tuuma. Lõuna-Eestist, Sännast pärit Adson on olnud eesti kirjanduse kõige järjekindlam murdeluuletaja, võrumurdelisi tekste sisaldavad eranditult kõik tema 9 luulekogu (1917-1973). Murdekeele tõttu arhailise värvinguga värssides peegelduvad eesti luule arengulugu ja üldtendentsid: debüüt "Henge palango'" (1917) ja järgmine luuleraamat "Vana laterna" (1918) on sündinud Siuru palanguis ning moodustab oma erootilistes allüürides dialoogi M.Underi esimeste luulekogudega. Algupärase lisandusena on Adsonile aga omane nii sakraliseerivate armulaulude kui ka lapsepõlvemaade sidumine vanatestamentlike motiivide ja maastikega. Jäljendajana ja pühapaistet andvate seoste loojana on ta suurejooneline, teisalt aga ilmneb varakult ka tema kiindumus väikestesse ja lihtsatesse, turvalisust pakkuvatesse asjadesse.
annaabi.ee 
