(Alver 1989: 467) On päris kindel: jalge alla jääb sulle tuge liiga vähe, kui sa kõik tõkked teelt ei talla ja mööda enesest ei lähe. (Jõesaar, Muru 1982: 174) Ma iial polnud eht, ei elus ega luules. kui oksalt langend leht, ma triivin igas tuules. (Jõesaar, Muru 1982: 169) Tuul lõunast tõi udu ja sooja. (Alver 1989: 431) Pilve palakad pikse- õhus kingul. (Alver 1989: 360) Ränk äiksepilv kui suitsev kivimurd mu põue põrmuks kallas oma süle. (Jõesaar, Muru 1982: 167) Ta jõi mu kannule kui paha vaim, ta marru kihutas mu haiged meeled. (Jõesaar, Muru 1982: 168) Siis, kas õnnistad või nead, jälle haljendama pead. (Alver 1989: 157) Kirjanduse loetelu: 1. Alver 1989= Betti Alveri teosed 1. 1989. Tallinn: Eesti Raamat 2
pruudi saabumisega peigmehe majja. Enamasti kandis ta punast pulmakleiti ning lillelist peaehet. Kui peigmehele loori kergitades avanev pilti ei meeldinud, oli tal õigus pruudist lahti ütelda. Hilisõhtul viisid pruudipoolsed meessugulased pruudi peigmehe magamistuppa. Ta pidi meeles pidama, et isegi paradiisis oli naise koht ''oma mehe talla all''. Ja kui sel ööl tema neitsinaha rikkumisel ei tulnud tilkagi verd, oli peigmehel jälle õigus temast lahti öelda. Vereplekilised palakad pandi rõdule välja kõigile näha: see tõendas, et pruut oli olnud neitsi. Abielunaise ainus kohus oli võita oma mehe heakskiit ja saavutada nõnda lunastus oma hingele sessinatses elus ja igaveseks ajaks igavesti. Abielus olid mehe ja naise suhted üsna rangelt reglementeeritud. Haaremiinstitutsiooni aluseks olevad seadused, mis nägid ette sugude eraldatuse, panid kõik paika. Naisest ei olnud mehele seltsilist mehe vaimuelus ega muudes huvides
annaabi.ee 
