Põlemisel tekib pinnatulele iseloomulik maapinnast puude latvadeni ulatuv tulerinne. Kui noorendikud on veel alla 3-4 m kõrged, ei ole selle põlemisel selget piiri pinna- ja ladvatule vahel. Laasunud puude alt võib pinnatuli läbi minna, ilma et latva läheks, samas veel laasumata puud süttivad üleni ja hävivad tules. Keskealisi puistuid ründavad tavaliselt peale tulekahju üraskid jt tüvekahjurid ja puistu võib hävida hiljem nende tõttu. Vanemad paksukorbalised männid kahjustuvad vähem, kuid neilgi peatub mingiks ajaks kasv ja nad võivad muutuda vastuvõtlikumas haigustele ja kahjuritele. Rohttaimedel ja puhmastel hävivad paapealsed osad. Juurte saatus sõltub pinnasest, paksema kõdu või turba korral põlevad ära ka need. Pinnatules süttivad ka üksikud või grupiti laasumata okaspuud, mis põlevad ära ladvani. Põlemise iseärasuste alusel jagatakse pinnatuli kiirelt üle põlevaks ja püsivaks, intensiivsuse
klibumullal kasvavad, enamasti madala tootlikkusega ja omapärase kseromesofiilse alustaimestikuga metsad. Reljeef on tasane või nõrgalt lainjas, mulla reaktsioon neutraalne või veidi leeliseline. Metsa tootlikkus on madal (III-V boniteet). Sagedamini esinevad männikud, harvem kuusikuid ja kaasikuid. Puistud halvakasvulised ja hõredad, esinevad tihti erineva suurusega häilud. Puutüved suure koondega, halvasti laasunud, tüved tihti kaetud samblikega, paksukorbalised (Ks ,Mä). Kuused on tihti kahjustatud juurepessust, puistud tormihellad. Puistute kasv oleneb peamiselt huumushorisondi tüsedusest ja aluspae murenemisastmest. Ehkki huumushorisont on väga rikas toitainete poolest, piirab puude kasvu just mullakihi väike tüsedus ja põud. Põhjavesi asub sügaval. Väikese peenesesisalduse tõttu on mulla poolt kinnipeetava vee hulk väike ning puud kannatavad enamasti niiskusepuuduse käes. Loometsades on E. Lõhmuse järgi 2 kasvukohatüüpi:
annaabi.ee 
