India hilisem kauaaegne peaminister Jawaharlal Nehru. 1930. Aastail algas Indias nn. kodanikuallumatuse kampaania. Selle käigus loobuti indialastele kahjulike seaduste järgimisest, tööst riigiasutustest ja alkoholis ega ostetud ka inglise kaupu. 1947. aastal, peale 200 aastat kestnud Briti ülemvõimu sai India pärast karmi võitlust lõpuks vabaks ning sõltumatuks riigiks. Kui peaaegu kohe lahutati see hindude ja moslemite vaheliste raevukate konfliktidega kaheks. India jagunemine viis Paksitani tekkeni ( mis on omakorda jagunenud lääneks ja idaks), mis on moslemite kodumaa. Ida- Pakistanist sai lõpuks sõltumatu Bangladeshi riik. Kuid hindude ja moslemite konflikt jätkus ning pinged Indias endas ( kus on siiski veel rohkem moslemeid kui Pakistanis) peegeldasid India ja Pakistani vahelist varjatud vaenu. Sisepoliitika India Vabariik on mitmeparteiline liitriik. Valitsusjuhiks on peaminister ja riigipeaks president. Parlament koosneb kahest seadusandlikust kojast
koraanis on kirjas, et ei tohi tunnistada teist jumalat peale Allah'i. Ma arvan, et radikaalsed islamistid on suureks probleemiks rahumeelse poliitika toestamisel. Vaatamata riigi jagunemisele kaheks dimensiooniks kurvastas Mahatma Gandhit kõige enam rahva suhtumine kättevõidetud vabadusse. Veel enam masendas teda hinduistliku India ja muhameedliku Pakistani iseseisvumisele järgnenud vastastikkuse vaenu ulatus. Mitte kõik moslemid ei kolinud Paksitani territooriumile ja suur protsent neid jäi elama Indiasse. See näitab, et kõik islami usulised ei ole vaenulikud, ning nad suudavad elada rahumeelselt India territooriumil ja hindudega hästi läbi saada. Ma arvan, et Gandhi oli idealist ning tema eesmärk oli täielik rahu, ning seepärast see kurvastas teda ikkagi. Gandhil polnud mingit võimu peale tohutu autoriteedi. Ta rändas külast külla ja linnast linna, et vaenu vaigistada. Kahjuks, teda ei saatnud täielik edu ja
annaabi.ee 
