läheks. Odrajahust keedeti paksuputru, sellele pandi vahel peale võid. Kõige enam tehti tanguputru, mida toodi iga laupäevõhtu lauale. Sageli söödi kaerakilet, mis valmistati kaerajahust. Sõelumata jahu pandi leigesse vette- moodustus paras puder. See pandi hapnema. Kui kestad pinnale kerkisid, lasti puder läbi sõela või riide ka pigistati kuivaks. Läbikurnatud leem pandi patta keema. Kile keedeti niikaua, kuni see paksenes. Mulgi perenaised tegid kama. Selle valmistamine nõudis vähe aega. Hapupiima sisse oli vaja segada kamajahu. Jahu ei võinud jääda tükki. Valmis kama pidi kohe sööma. Kamajahust sai teha veel kamakäkki. Seda tehti rõõsa piima sisse. Õlu, taar ja kohv Traditsiooniline jook oli õlu. Õlletegemise eest pidi hoolt kandma juba vilja tuulamse ajal. Paremad viljad pandi kõrvale. Jaaniks tehti heinataari. Mihklipäevaks ja jõuludeks tehti õlu
Selgroogseist olid esindatud kõik olulisemad kalade ja lõuatute rühmad, kuid valdasid eeskätt lõuatud. Hilis-Devonis toimus massiline veeliste organismide väljasuremine (kadus 57% perekondadest) (http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/devon.html). Joonis 7. Devoni ajastu meri Joonis 8. Rüükala Mõnikord nimetatakse devoni ajastut kalade ajastuks. Silmapaistval kohal olid nn. rüükalad (joonis 8). Neil mitme meetri pikkustel hiiglastel paksenes nahk enam kui sentimeetri paksuseks pead ja keha esipoolt kaitsvaks rüüks. Rüükalad toitusid peamiselt taimedest ja molluskitest, siis teised samal ajal elanud kalad, näiteks haid ja hailaadsed kohanesid röövpüügile. Devoni kihtidega on seotud suured naftamaardlad USA-s, Tatari, boksiidimaardlad Uuralis, paljud rauamaagi ning soolade leiukohad. Eesti devoni settekivimitest kaevandatakse klaasliiva (Piusa) ja rasksulavat savi (Joosu) (I. Arold, 1987). 2.5 Karbon
annaabi.ee 
