Selle tulemusel on muusikas kuuldav või tajutav üks põhikolmkõla. Lisaks kasutab helilooja vaikust ja järelkaja muusikaliste elementidena. Dokumentaalfilm „Isegi kui ma kaotan kõik“ on väga emotsionaalne ja tekitas minus kummalisi tundeid. Mind paelusid kõigerohkem koorilaulu kohad, sest nad laulsid nii võimsalt ja puhtalt. See teiktas minus külavärinaid. Mulle meeldis ka see, kuidas Arvo Pärt koorilauljaid õpetas, sest ta ei teinud seda tavaliste sõnadega, vaid mõtetest pakatavate ja tähendusrikaste lausetega. Film oli hästi koostatud ja sai kohe aru, milline inimene on Arvo Pärt tegelikult. Ta on väga sõbralik ja armastav inimene, kes ei taha teistele kunagi halba. Temast õhkas soojust isegli läbi filmi. Tal on üks päevik, mida ta ise nimetab töövihikuks. Terve film põhiliselt oligi selle päeviku tsitaatidest koosnev, sest sinna oli ta üles märkinud kõik. Absoluutselt iga väike asi, mis juhtus oli sinna märgitud
sellele, keda armastasin, ja nüüd olen õnnetu. Ema ütleb, et mehed surevad ära, kui neid armastatakse, surevad kui kärbsed armastuse kätte. Sellepärast õpi vene keel ära, ja mine mõnele venelasele, sest ega sa teda ikka nõnda armasta kui oma inimest." ,,Armastusega on ikka nõnda, et kui teda ei ole, siis ta ka ei tule." (Molli) ,,Ah elus on hoopis teisi kui ettekujutuses või mõnes raamatus, mis on ka vist ainult ettekujutus. Rammatus on nõnda, et kui on kevad lillede, pakatavate puude ja linnulauluga, siis on ka armastus, aga elus võib teisi olla. Tuleb küll kevad, aga armastust ei ole enam, sest armastus lõppes enne otsa. Ja siis on ainult lein. Sest pole raskemat, kui näha mahlast tihkeid pungi, kuna endal süda kisub rinnas aina koomale ja koomale nagu maorõngas õnnetu looma ümber." (Indrek) ,,Ärge uskuge armastust: naise armastus on ainult silmus mehe kägistamiseks. Jääge vabaks, nagu olen vaba mina, teie seltsimees
4. Millist Brutust kujutab Jacques-Louis David oma samanimelisel maalil? 9 5. POTJOMKINI KÜLA Tundnatu autor. Vürst Grigori Potjomkini portree. Ajaloomuuseum, Moskva Väljend Potjomkini küla tekkis XVIII saj lõpul, kui vürst Grigori Potjomkin korraldas 1787. a keisrinna Katariina II-le1 ringreisi Ukrainasse ja Krimmi. Mees olevat lasknud püstitada Dnepri jõe mõlemale kaldale jõukusest pakatavate külade papist ja laudadest makette 2. Nii olevat keisrinna saanud päevasel ajal (öösel ta magas) ligi 100 versta 3 ulatuses laevalt imetleda uhkeid talumaju ja nende taustal rahvariietes jalutavaid mõlemast soost talupoegi. Talurahvas olevat kohale toimetatud 3040 versta kauguselt ja neil kästud edasi-tagasi jalutada seni, kui keisrinna laev ja saatjaskond silmapiirilt kaovad. Grigori Potjomkin oli
" küsis laps lõpuks, nagu ei usuks ta Indrekut. ,,Tulen," vastas see. ,,Tulen kindlasti." Aga ise oli ta veendunud, et siia keldrikorterisse ei too ta oma jalga enam iialgi. Ometi pidi see teisiti minema. XXXI. Tulid rasked ja mingisugused uimased päevad, nagu oleks pähe hakanud kevadine päike, mis sätendas tulvil täis vett jõel. Ah, elus on hoopis teisiti kui ettekujutuses või mõnes raamatus, mis on ka vist ainult ettekujutus. Raamatus on nõnda, et kui on kevad lillede, pakatavate puude ja linnulauluga, siis on ka armastus, aga elus võib ka teisiti olla. Tuleb küll kevad kõigega, mis tal on, aga armastust ei ole enam, sest armastus lõppes enne kevadet, sai lihtsalt otsa. Ja siis on ainult lein, et pole enam armastust. Ja kui siis tulebki kevad oma lillede, päikese ja linnulauluga, siis on ainult kahekordne lein, sest pole raskemat, kui näha mahlast tihkeid pungi, kuna endal süda kisub rinnas aina koomale ja koomale nagu maorõngas õnnetu looma ümber
annaabi.ee 
