Palju aitab sellele kaasa paralleelmontaaž, mis hüppab sünnitusvaludes karjuva Yvonne’i ja pildituks joonud Serge’i lumes enda järel lohistava François’ vahel. Olukord on pingeline eelkõige seetõttu, et Serge’i õigeaegne jõudmine sünnitusele aitaks François’l mitte ainult end Yvonne’i silmis tõestada, vaid ka parandada Serge’i eneseväärikust ja hapuks läinud suhteid oma naisega. Lõpukaader pakub vaid osalist resolutsiooni: suur plaan kainestunud Serge’i õnnest pakatavast näost tite nutu taustal viitab küll tema masendusest väljumisele ja uuele algusele, kuid arusaamatuks jääb see, kas eelnevalt põrandale vajunud François kaotas suurest pingutusest viimsegi jõuraasu või heitis hoopis hinge. Kokkuvõttes väärikas debüüt oma väikeste vigadega, milles Chabrol on kestvate üldplaanidega maalinud realistliku kuvandi hääbuvast külast ja otseste tulevikuplaanideta elanikest. Head äramärkimist
Vargamäelt. Andrese ja Mari vahelistes suhetes oli alati Juss. Minu meelest armastas Mari siiralt ainult Jussi ning tema ja Eespere peremehe vaheline armastus oli seetõttu võimatu. Jussi surmgi oli ju tingitud Mari ja Andrese suhetest ning tüdruk teadis seda. Ehk oleks teda aidanud see, kui ta oleks tookord kirikuõpetajale kõik oma südamelt ära rääkinud. Juss jäi ju Mari sisse elama ja karjuma igaveseks. Rõõmust pakatavast tüdrukust oli saanud kibestunud ja õnnetu taluperenaine. See näitab seda, kuidas sündmused inimesi muudavad ning et ajapikku muutume me kõik, sageli kahjuks halvemateks. Juss oli minu jaoks kaastunnet äratav karakter. Jumal oli teda niigi ,,õnnistanud" kõverate jalgade ning lühikese kaelaga, mis Jussile meelehärmi valmistasid. Mees oli leidnud oma õnne Mariga sauna kolides ning temaga kaks last saades, kuid nende õnn jäi üürikeseks
annaabi.ee 
