Võimaluse korralpainutatakse saarest reejalaseid, samuti loogad ja ratta vitspöiad. Ülejäänud puude osatähtsus tarbepuuna oli oluliselt väiksem. Nii tarbe- kui küttepuu muretsemine toimus peamiselt talvel. Tööks on eelistatud üldiselt detsembrit ja jaanuari, osalt ka veebruari, mil puu oli "surnud" ja seetõttu kuivema puiduga. Koju veeti tarbepuu harilikult kohe peale langetamist. Seal jäeti nad koore alla kuivama, et vältida pakatamist. Kevadel kooriti ja lõhuti puud ära. Suveks jäid nad välja, sügisel paigutati varju alla, väiksemad tükid enamasti aida või toa peale. Enne töötlemisele asumist anti puule tavaliselt veel mõni nädal toasooja ahju peal või õrtel lae all. Tähtsamad tööriistad puutöö valmistamisel olid kirved, erinevad noad, puurid, saed, höövlid ja höövlipingid ning peitlid. Üks olulisemaid 20.sajandi puutöid oli katusepilbaste e. -laastude kiskumine. Katusepilpad kisti
tuntakse kui universaalseid tolmeldajaid. (Aianduse entsüklopeedia 2010) Paljasjuurseid kirsipuid istutatakse hilissügisel, konteinertaimi võib istutada aasta ringi. (Aianduse entsüklopeedia 2010) Vilju ei ole vaja harvendada. Väetamine ei ole samuti vajalik, kuid multsida tuleks kindlasti. Kui puud on nõrgad, tuleb lisaks anda ammooniumsulfaati 35 g/m² kohta. Kuival ajal vajavad kirsipuud põhjalikku kastmist, kuid kuiva mulla ootamatu kastmine võib põhjustada marjade pakatamist. (Aianduse entsüklopeedia 2010) Kui marjad hakkavad värvi muutma, tuleb need kaitseks lindude eest katta võrkudega. Põõsaspuid ja pooltüvivorme on raskem võrkudega katta, sellepärast tuleb saak korjata kohe, kui see valmib. (Aianduse entsüklopeedia 2010) Kahjuritest ja haigustest ründavad kirsipuid kõige tüüpilisemalt linnud, kirsipuu-lehetäi, külmavaksiku röövikud, puuviljamädanik, hõbelehisus ja baktervähk. Baktervähi või
annaabi.ee 
