Kolde sisemises osas on kasutatud juba küllaltki palju telliseid. Ühegi taolise ahju leiukohas ei ole leitud aga korstnajälgi, vaid suits on lastud uksest välja. Saviahjusid on Eestist leitud väga vähe, kuid neid on ka kaevamistel väga raske avastada, kuna neist jääb järele vaid 10-15 cm paksune savikiht ning savilaike on kultuurkihis mitmesuguseid (alati ei pruugi nad olla aga ahjuga seotud). Savist umbahi oli u 1.80 m pikk ning 1.10 m lai. Sellist ahju tehti nii, et võeti pajuvitsad ning pandi teineteiselt poolt maasse, moodustus kaarjas sõrestik ning seejärel hakati seda saviga määrima. Kaminad ilmuvad 14. sajandi lõpul linnamüüri tornidesse, kus nad üheltpoolt soojendasid, kuid neid oli ka linna kaitsmisel vaja. Keskaegsetes linnades kaminaid üldjuhul ei leidunud. Konkreetseid näiteid linnahoonetest ei ole teada, kuigi keskaja lõpul neid siin-seal oli. Hüpokaustahjud on paiknenud hoonete keldriruumides ning Eestisse jõudsid nad ilmselt 13. sajandi paiku
Kompsude ja koduloomadega kolimist on kujutanud baltisaksa kunstnikud, selle traagikast saab aimu eesti varasemast kirjandusest. Uues kohas kutsuti mõnikord saabunud suilisi kõrtsi, üldiselt aga kulus see päev uue kohaga tutvumiseks. Karjane Esimesel karjapäeval õnnistati karjaga koju saabuv karjane kastmisega sisse ja kingiti talle muna. Karjane pidi sel päeval olema ettevaatlik, sest kõik, mis juhtus temaga, see tabas ka loomi. Õigeusu jüripäev (6. mai) Kirikus pühitsetud vesi ja pajuvitsad toodi koju, piserdati loomi pühitsetud veega. Üldiselt oli tavaks panna karja heaks ikooni ette küünal ja paluda karjaõnnistust. Ka lihavõttemune on kantud ümber karja. Võimaluse korral kutsuti papp loomade väljalaskmise juurde. Igal juhul kandis peremees ikooni ümber karja. Näiteks Värskas Jüri kiriku juures on tavaks pärast surnuaia külastamist ja haudadel söömist kirmaski pidamine. Kogunetakse kiigeplatsile kiikuma, laulma, mängima, lõõtspilli järgi tantsima, jutlema
annaabi.ee 
