Mu isamaa nad olid matnud sind raske, musta kattega. (,,Mu isamaa nad olid matnud") Isamaalaulik pöördub lillekese poole: On sull` Eesti pind ka rääkind, vaikne öö sull` teada ann`d ennemuistsest rõõmupõlvest, kadund õnnest pajatand? Tõsta pead, õiekene! Koit on saanud isandaks! Oma terad hiilg`valt saadab, et nad nutu kuivataks! (,,Miks sa nutad?") Lydia Koidula abielu (1873) viis ta kaugele armsast isamaast. Oma kodumaaigatsust väljendab ta luuletuses ,,Jutt". Ta pöördub tuule, pilve ja linnukese poole:
Miks sa nutad, lillekene, nupud sul täis pisaraid? kas sa rasket hingevalu, hellake, ka tunda said? On sull' Eesti pind ka rääkind, vaikne öö sull' teada ann'd ennemuistsest rõõmupõlvest? Kadund õnnest pajatand? Tõsta pead, õiekene! Koit on saanud isandaks! Oma terad hiilgavalt saadab, et nad nutu kuivataks! Kui ta lõunavalgust puistab üle õitsva Eestimaa, oh, kuis tahame tall' tänu, õis, siis vastu õhata
annaabi.ee 
