Rehealuse- või kambripoolses taganurgas oli pae- või maakividest müüritud korstnata suitsuahi, mille peal oli soojusekogujana munakividest keris (vanemal ajal oli pealt lahtine, kuid 19.saj juba valdavalt kinni ehitatud). Kagu-Eestis ja saartel oli rehetoas sageli kerisahju asemel keriseta umbahi, kas täiesti massiivse laega või paari ahjusuu kohal avaneva tõmbelõõriga. Toitu valmistati ahju ees lahtiselt, keedukolde kohal vinna küljes rippus käänatava pajakoogu otsas suur pada. Kolde kõrval oli istumiseks madal lõugas. Suits lasti kütmise ajal välja rehetoa välisuksest või rehealusesse viivast uksest. Välisuks oli sageli kahekordne, seespool täisuks ja väljaspool ainult ukseava alumist poolt sulgev pooluks (võreuks, sanguks). Suitsupiir oli toas kuni 1,5 m kõrgusel. Rehetoa ümber olid kahekordsed seinad sooja hoidmiseks, jättes ruumi välisvalguseta. Paiguti oli rehitoa
nuiaga tampides. Vee- ja tuulejõul töötavad veskid tulid kasutusele 13. sajandist ja tõrjusid vanad vahendid järk-järgult kõrvale. [] Jahutoodetest oli toidu ja elatuse võrdkuju leib. See väljendub ka rahvapärastes väljendites, nagu jätku leivale, leiba luusse laskma, leiba võtma (sööma), leib on laual (perel küllalt toitu), leivakõrvaline (loomne toit). [] Sooja toidu valmistamise peamine koht oli rehetoa ahju esine kolle, kus pajakoogu otsas rippus suur, mahult kuni kolmeämbrine pada. Seal sai toitu ka pikemalt soojas hoida. [] Eesti rahvatoidud olid valmistamisviisilt lihtsad, kuid heamaitselised. Pakkonniti oli ühel ja samal toidul erinevusi. Omapärase meeldiva maitse andis toidule sageli reheahi, mida ei saa asendada ühegi maitseainega. [] Vastavalt taluelu rütmile oli erinevatel aastaaegadel vahelduv söögikord. Suvel rohkem tööd ja 3 tugevama toiduga söömaaega, millele järgnes puhkeaeg
annaabi.ee 
