Kui nad kukkusid ei suutnud ma algul midagi teha. Ma lihtsalt seisin ja vaatasin. Kuidas nad lamavad. Mul oli endalgi tahtmine nende kõrvale lamama minna aga aju teatas, et tuleb ema kutsuda. Järgmisel hetkel olin koos emaga suures toas, silmad veel nutmisest märjad ja pilk vendadel. Ema muudki tegutses. Ta teadis mis on vaja teah, et vennad jälle terved oleksid ja et neis ei oleks enam pragusi. Ma tahtsin ka aidata . Seega ma läksin venna juurde paitasin ta pead ja ütlesin talle ilusaid sõnu mis sellel hetkel pähe tulid. Ma ei saa aru mis siis toimub. See on nii tume aga samas ma näen seda tumedust . Kuid mul ei ole valgus selja tagant mis näitaks teed selles augus. Vaid augu tagant telerist. Väljas on juba pimedaks läinud ja ainuke mis meile valgust annab on telekas. Loomuliklu on kõik liiga laisad, et laelamp põlema panna. Ja isegi kui keegi tõused reklaami pausil või mõnel muul vajaduselt ei pane ta tuld põlema
asi. Plutol polnud ainsatki valget karva üle terve keha, sel kassil oli aga suur, ebamäärase kujuga valge laik, mis kattis peaaegu kogu rinnaesise. Minu puudutuse peale tõusis ta jalamaid püsti, lõi valjusti nurru, hõõrus end vastu mu kätt ja näis mu tähelepanust rõõmu tundvat. Just teda ma olingi otsinud. Olin kohe valmis teda peremehe käest ära ostma, too aga ei tunnistanud looma omaks – ei teadnudki tast midagi ega olnud teda iial varem näinud. Paitasin kassi edasi ja kui hakkasin koju minema, paistis loom tahtvat kaasa tulla. Olin sellega päri ja edasi minnes kummardusin aeg-ajalt alla ja patsutasin teda. Kui ma majja jõudsin, kodunes ta seal kohe ning temast sai jalamaid mu naise suur lemmik. Mis minusse puutub, siis leidsin peagi, et ma teda ei salli. Otse vastupidi sellele, mida olin oodanud; ma ei tea, kuidas või miks see nii oli – aga tema ilmne kiindumus minusse oli mulle vastik ja tüütu
annaabi.ee 
