Edgar Allan Poe "Must kass" Homme ma suren ning täna tahan ma vabastada oma hinge sellest koormast. Lapsest peale paistsin ma silma oma kuuleka sõbraliku loomu poolest. Eriti meeldisid mulle loomad. Ma abiellusin vara. Meil naisega oli linde, kuldkalu, kena koer, küüülikuid, pisike ahv ja kass. Too viimane, Pluto, oli must ja üllatavalt tark. Ta oli mu lemmik. Kuid mu iseloom muutus pahuramaks, sest hakkasin liiga palju alkoholi tarbima. Lõpuks kasutasin naise kallal vägivalda. Loomade vastu olin julm. Isegi Pluto sai tunda mu halva tuju tagajärgi.
Aga ma ei püüagi neid tõlgendada. Minule pole nad tähendanud midagi peale jubeduse – paljudele ei paista nad mitte niivõrd kohutavate, kuivõrd eriskummalistena. Tulevikus võib-olla leidub tark inimene, kes taandab mu pettekujutelma argitõeks – minust rahulikum, loogilisem ja mitte nii kergesti erutuv inimene, kes näeb asjaoludes, millest mina aukartusega nii üksikasjalikult jutustan, üksnes täiesti loomulikku põhjuste ja tagajärgede seost. Lapsest peale paistsin ma silma oma kuuleka ja sõbraliku loomu poolest. Mu südamehellus oli koguni nii silmatorkav, et sattusin kaaslaste pilke alla. Eriti meeldisid mulle loomad, ning vanemad olid hellitanud mind igasuguste lemmikloomadega. Nendega veetsingi peamiselt oma aega ning iialgi polnud ma nii õnnelik kui neid söötes ja kallistades. See iseloomu eripära tugevnes minu kasvades ning meheeas sai sellest üks mu peamisi rõõmuallikaid. Inimestele, kes on tundnud
annaabi.ee 
