ja kerjand, et aastate kaupa Ei vastuseks sõnagi! Ja kerjanud enda pärast ja teiste pärast ka, ja kerjanud kerjuse pärast, ei mõista ütelda! Ma mõtlen nõnda õigest’, kuidas elu õpetand... Sandipoisi laul Oleks mul üks kamber, väike kambrike, oleks mul üks ahi, väike ahjuke. Paneks ahju kütte, istuks paistele, võtaks oma Miina enda kõrvale. Ma tahaks, et mul hing sees oleks, see kõneleks, kirjutaks sõnakal jõel. Ja laidaks, mis laita valusal tõel – jah, ütleks, kus hää, ja ütleks, kes õel. Ma tahaks, et mul hinge rinnas oleks, mis kaitseks nõrku, varjaks rõhutuid ja aitaks südameid ja meeli lõhutuid. Ma mõtlen nõnda õigest’, kuidas elu õpetand... Viimne võimalus Sa võta ilust viimne ilu
süüa saab; (aga) kes laiskust peab, see nälga näeb", Kes palju teeb, see palju saab; (aga) kes vähe teeb, see vähe saab", ,,Tegijal juhtub mõndagi, (aga) magajal ei midagi". Samuti on didaktilised kirjeldavad pildid, kui neid nii võiks nimetada: Õp 6:7-8; 24:30-32. Kõnekujunditena esineb Õpetussõnades ja vanasõnades ka elliptilisust: Vanasõnades: Laisk lähteb suil vilusse, talvel ------ ahju paistele. Ei virgal puudu tööd ega laisal ------ aega. Laisal (on) palju laitjaid, virgal (on) palju kiitjaid. Õpetussõnades: ,,Laisk ütleb: Noor lõvi on tee peal! Kiskja --- keset turgu!" (Õp 26:13) ,,Uks pöörleb hingedel,
On, kes jäänud, on, kes läinud mitmeid siit on läbi käinud, koduküla, kodumaa. ,,Küsimus individuaalsest lähenemisest" Märksõnaks veri ja veidi humoristlik. Ühesamase pika piitsaga karjus koolitas hane ja härga. Härg võpatas veidi, kuid hanest jäi pilv sulgi ja laiguke märga. ,,Siin mu rõõmumaa" Pigitraadiga pandud, koormaköiega köidetud, suure sõlmega seotud süda siia-maa paika kiviklibude vahele, mullasõmera sekka, päeva palava paistele, vihmaviirgude alla. Siin mu rõõmumaa, siin see muremaa. ,,Lapsed" Tahun ma valmis päeva, tore mis igatpidi. Korjavad lapsed laaste, rõõmsamad siiski kui mina. ,,Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi" viisistatud. Saatuseluule: - skeptiline ja masendunud. Sellele on tunnuslik ,,avastada rahva jaoks rahva enese mõtted, öelda kuuldavalt seda, mida rahvas ju ise hämaralt aimab, ise ebamääraselt tunneb.