ehitised ei ole imlastiku mõjudele vastu pidanud ja enamikust on tänaseni säilinud ainult suured savkuhilad. Arhaeologid on nende järgi siiski suutnud kindlaks teha ehitiste kunagise planeeringu. Mesopotaamias leiutati kaared ja võlvid, kuid neid kasutati peamiselt väravate ja keldrite ehitamisel ning ruumide laed olid enamasti puust. Kompleksi tähtsaim osa oli tsikuraat, kõrge massiivne torn, mis ahenes astangutena ülespoole. Torni ülemisel tasandil painkes pikk ja kitsas tempel jumala kujuga. Selleni viis käänakutega tee. Kõige paremini on säilinud tsikuraat sumerite linas Uris. Kujutavas kunstis olid juhtivaks alaks skulptuur reljeefid ja kujud, mis enamasti olid seotud ehitisega kuid loodi ka eraldiseisvaid feljeeftahvleid(steele) ja vabafiguure. Kunstis kujutati jumalaid mõnikord inimestena. Kivist vabafiguurid olid lihtsustatud kuid kindla ja monumentaalse ilmega. Nende juures on veel tunda silindri- või
Saksa kolonisatsioon tõi feodaalsuhted ka Eesti aladele. Kuna linn ja linnakultuur etendasid feodaaltsivilisatsiooni arengus väga olulist rolli, siis võib ka linnade tekkimist nimetada üheks oluliseks etapiks keskajal. Linnad keskajal tekkisid peamiselt merede äärde. Keskaegsete linnade kujunemisloost võib esile tuua neli võtmesõna. Nendeks on: käsitöö, kaubandus, turvalisus ning soodne asukoht. Keskaegsel linnal oli kaks keskpunkti katedraal ja turuplats. Turuplatsi lähedal painkes ka raekoda. Kauplemine etendas linnaelus suurt rolli, kuna just turust sai alguse linnade ja linlikkuse kiire areng. Nimelt tekkis linnaturu nõudlusele spetsialiseerunud käsitööliste kiht, mille tegevus pani aluse kaubatootmisele. Keksaegne linn koosnes kitsate tänavate, läbikäikude ja siseõude võrgustikust, mis meenutas osaliselt labürinti. Tänavaid katsid kas varikatused või lihtsalt ülesriputatud riidepalakad. Majade uhkemad küljed, mis olid värvitud erksamate värvidega
annaabi.ee 
