võluvate, väsitavate kordusteni, mis lõppesid kassahastusega, kui mõistsid, et olid raisanud nende peale väärtuslikema, mis sul oli: aja? Kuid aega ju peab rasikama, mõtles Lillian, arutult, kõigele vaatamata, või muidu oled muinasjututegelane, kes tahtis müüa oma kullatükki nii kallilt, et ei suutnudki ära otsustada, kui kallilt, ja selle otsa suri. Kui üksik oli tegelikult inimene, kui ta kesk elu rõõmsat juubeldamist sellesama eest heitles, ja kuidas kõik ümbritsev painajalikuks viirastuseks muutus, kui sul tuli võidelda viimase hingetõmbe pärast. ,,Kas te ei karda, et võite millestki ilma jääda?" küsis Peystre. Lillian vaatas talle otsa ja vaikis hetke. ,,Millest siis?" küsis ta viimaks. ,,Näiteks mõnest seiklusest. Või üllatusest. Millestki uudsest. Millestki, mida te veel ei tunne." ,,Mul oli see kartus siis, kui ma siia tulin. Ma pelgasin, et jään ilma New Yorgist, Yokohamast,
ka kõige süngema hinnanguna inimese eksistentsile ühiskonnas. «Kohus», mille piiramisrõngasse K. satub, kujutab endast lõputute ruumide, käikude ja kohtu-uurijate ja kohtu käsilastena ilmuvate naiste rägastikku, kus liikuja kaotab paratamatult vähimagi suuna- ja reaalsustaju, kuid võib K. näitel säilitada vähemalt kriitilise meele ja mõistuse, mis teeb tema rännaku (protsessi) sel pööra- sel bürokraatilisel maastikul talle kahekordselt painajalikuks. On peaaegu ime, et K. kõige selle juures mõistuse suudab säilitada see õnnestub tal küll ehk vaid seetõttu, et protsess tihti masi- navärgi kõige absurdsemais keerdkäikudes takerdub, pakkudes sellega K-le üürikest meelelahutust ja hingetõmbeaega. Olukordade, büroode ja kohtuametnike kujuteldamatus, hullu- meelsus hoiab romaani käigus, ega lase igavusel või lootusetusel lõplikult võimust võtta. Sama funktsiooni täidavad «Protsessi»
annaabi.ee 
