sisserännanud putukad hukkuvad talvekülmas. Esialgu nii ka läks, kuid praegu on kartulimardikas Eestis juba püsiasukas. Loomulikult on kaasa aidanud pehmemad talved ja soojad suved. Alates 1972. aastast oli kartulimardika levik Eestis massiline ja on tõenäoline, et sellest perioodist alates pole kõiki koldeid suudetud leida. Uusi koldeid on tekkinud nende sisserändel Lätist. Paaril viimasel aastal on kartulimardikas jõudnud juba ka Soome ja seal kardetakse tema paiklikuks muutumist. Kartulimardikat kutsutakse tulnukaks preeriast, kellel on väga suur rännuinstinkt. Massilisi väljarändeid teevad nad tavaliselt kevadel mai- ja juunikuus. Väljarändeid soodustavad ka äikeseeelsed ja põuased ilmad. Tema lennukiirus võib olla kuni 8 km/h ja lennukõrgus kuni 10 meetrit. Ööpäevas võib ta lennata 8-10 km. Tugeva tuule puhul orienteerivad nad oma lennu tuule suunas ning võivad kanduda 200-400 km kaugusele. Merre sattununa peavad nad vastu kuni kaks nädalat
alla. Lämmastikuga pealtväetamine õigustab ennast vaid vihmasel suvel. Suviteraviljade lämmastikutarve sõltub sordist, mullast, ilmastikust ja ka sellest, kui suures ulatuses toimus sügisel ja talvel nitraatide leostumine mullast. Optimaalne lämmastiku ja väävli suhe 10:1. Kõige otstarbekam on suviteraviljadele anda kõik vajalikud toiteelemendid kompleksväetisena külviaegselt paiklikult. Paiklikuks väetamiseks sobivad mikroelementidega rikastatud kompleksväetised. PK normid sõltuvad eelkõige mulla väetistarbest. Kui ei kasutata paiklikku väetamist, tuleb nad viia mulda eelneva sügiskünni alla. Kevadel kultiveerimise alla antuna jääb enamus väetisest mulla pindmisse kihti ja nende mõju suviteraviljadele jääb tagasihoidlikuks. Allakülviga teraviljad Vaatamata sellele, kas kattevili on tundlik mulla happesuse suhtes, tuleb lupjamist vajavaid muldi kindlasti lubjata
annaabi.ee 
