Sellele lisaks saab digitaaldokumendi definitsiooni täpsustada, rõhutades tema erinevusi traditsioonilisest paberdokumendist. Rahvusarhiiv defineerib digitaalarhiivinduse strateegias digitaaldokumenti kui elektrooniliste seadmete abil loodud ning andmekandjale talletatud dokumenti, mis erineb paber- või analoogkandjal dokumendist selle poolest, et seda saab jaotada kolmeks iseseisvaks osaks: 1. bitijada andmekandjal; 2. vorming, mis moodustub bitijada esitus-, struktureerimis- ja paigutusviisist; 3. teave, millel on teabe- ja tõestusväärtus: sisu tõestab fakte ja tegevust; kontekst seostab dokumenti looja tegevuse, asjaajamistoimingute, metaandmete ning teiste dokumentidega. Kõik dokumendid, mida saab iseloomustada nende tunnuste abil, on digitaaldokumendid. 43. Milleks on UAM? UAMi eesmärk on lihtsustada tarkvaralise vahendina dokumentide ja nende kirjelduste hõlmamist asutuse elektroonilisest dokumendihaldussüsteemist (EDHS), nende viimist
tõestuseks. Tänapäeval enamik dokumentidest luuakse elektrooniliselt ja seega võime rääkida digitaalsest dokumendist. Digitaaldokument (digidokument) elektrooniliste seadmete abil loodud ning andmekandjale talletatud dokument, mis erineb paber- või analoogkandjal olevast dokumendist selle poolest, et seda saab jaotada kolmeks iseseisvaks osaks: 1. bitijada andmekandjal 2. vorming, mis moodustub bitijada esitus-, struktureerimis- ja paigutusviisist 3. teave, millel on teabe- ja tõestusväärtus Rääkides digidokumendist tuleb uurida ka dokumendi tunnuseid. Digitaalallkiri1 olemasolu veel ei tähenda, et tegemist on digitaaldokumendiga. 2.1 Dokumendi tunnused Dokumendi peamisteks tunnusteks on (tähestikuliselt järjestatud): andmekandja kandja, mille peale kantakse teave käsitsi, mehaaniliselt,
annaabi.ee 
