annaks mõtteainet, kuidas seda allesjäänud looduslikku maastikku kaitsta. Mõistest maastik on saksa ja nõukogude koolkondade järgi õpetatud aru saama vähemalt kolmest erinevast vaatevinklist: 1) maastik on vaateväli ehk peisaaz, mis ümbritseb vaatajat; 2) maastik on suvalist taksonoomilist järku looduslik-territoriaalne kompleks ning 3) maastik on konkreetset taksonoomilist järku looduslik-territoriaalne kompleks paigastiku ja maastikulise rajooni vahel (Kont 2001). Artikkel on väga hästi kirjutatud, kuna autor on maastikku vaadanud kolme erinevat moodi. Ta on öelnud, et saab väga hästi aru esimesest määratlusest ning see on kergesti mõistetav. Samuti on väga hästi arusaadav ka teine määratlus, kus looduslike komplekside ruumiline hierarhia on täpselt paika pandud, kuid autor kahtleb viimases määratluses, sest maastike piiritlemise aluseid ei ole siiamaani suudetud välja
samaaegne esinemine.“ (Jauhiainen 2001) Autor mainib ka artikli lõpus, et Eestis on vaja uusi lähenemisviise , et maastiku-uurimine areneks ka edaspidi. Kolmandas artiklis juurdleb autor kolme erineva vaatevinkli üle: 1) maastik on vaateväli ehk peisaaz, mis ümbritseb vaatajat; 2) maastik on suvalist taksonoomilist järku looduslik- territoriaalne kompleks ning 3) maastik on konkreetset taksonoomilist järku looduslik- territoriaalne kompleks paigastiku ja maastikulise rajooni vahel. Kergesti oli tema jaoks mõista esimest määratlust ning ka teine määratlus väikese mööndustega. Kolmanda määratlusega autor rahul ei ole ja kahleb selles sügavalt: „ Maastiku kolmas määratlus tundub üsna suvalise ja spekulatiivsena ning ilmselt sõltub sellest, kes vaatab.“ (Kont 2001) Samuti rõhutab autor mitu korda sellele, kui spetsiifiline ning detailne on maastikuökoloogiline uurimistöö
annaabi.ee 
