Paigastik on suuremal pinnavormil (paetasandikul, moreenitasandikul, mõhnastikul jms) kujunenud maastikuüksus. Igas paigastikutüübis valdavad mingid kindlad paigased. Looduskasutuse ja looduskaitse kavandamisel on paigastikud oma suuruselt (mõnekümnest hektarist mitmesaja hektarini) arvestatavaimad maastikuüksused. Iga maastikurajoon on asendist ja arengust johtuvalt mingite kindlate paigastike kogum. Eesti alal on eristatud 19 paigastikutüüpi ja 46 alltüüpi. Maastikurajooni paigaseline ja paigastikuline struktuur on kõige iseloomulikum selle tuumikalal. Servaalal vahelduvad paigased naabermaastikurajoonide tüüpiliste üksustega ja moodustavad siirdevööndi, kus joonelised piirid on rajoonimise eesmärgist tulenevalt kokkuleppelised. 4 Maastikulise liigestuse põhiüksused. Maastikuprovints ja allprovints, valdkond, rajoon ja paikkond
Rannikumaastike seirega alustati aastal 1996, kokku on erinevatel rannikualadel 2009. aasta seisuga 26 seireala. Seirealad paiknevad Eesti tüüpilistes ja haruldastes rannikupiirkondades, esindades kõiki Eesti rannikutüüpe. Seirealade valikul on lähtutud ka maakasutusest ja kasutuspotentsiaalist. Seireala pikkuseks mööda rannajoont on ca 1 km ja laiuseks sisemaa suunas kuni 500 m või kuni 2,5 m kõrgusjooneni. Seiratavateks parameetriteks on maakasutus ja maastiku paigaseline struktuur, mida kirjeldatakse taimkatte üksuste kaudu. Seire sammuks on 10 aastat, kiiresti muutuvate alade või ekstreemsete muutuste puhul ka vähem. Seire käigus kogutud andmed kantakse andmestikku, mis lisaks üldisele riikliku seire poolt nõutavatele parameetritele sisaldab veel mitmeid teisi iseloomustavaid parameetreid: asukoht, koordinaadid, pindala, rannajoone pikkus, kõrgused ning valdavad kõrguste vahemikud,
annaabi.ee 
