Ma ei tundnud oma isa. Mõlemad minu vanavanemad olid juba aastaid surnud ning minu ema armastas oma tööd ja olemist oma alluvatega minust rohkem. Mul polnud ühtegi tõelist sõbrannat, sest sisimas ei kannatanud ma nende lömitamist. Teadsin, et minu klassi tüdrukud tahtsid minu sõbrannad olla ainult sellepärast, et olin kena, trenditeadlik ja minu ülbus tagas ka neile teatud positsiooni. Korraga märkasin, kuidas Maria juuksed täis lumehelbeid, hingeauru pahvakas seisis ja mind ainiti vaatas. Tundsin häbi, sest olin nii lapsemeelsel ja inimlikul moel oma suurimale vaenlasele vahele jäänud. Jalutasin tema juurde ning siis ahnelt õhku ahmides karjusin talle kõige jubedamaid sõnu ning viimaks virutasin talle lahtise käega vastu nägu. Maria ei liigutanud. Ta vaatas oma helesiniste silmadega mulle otsa ja sosistas midagi. Ma ei saanud aru, lõin teda uuesti ja küsisin, mis tal öelda oli. Ta sosistas uuesti
omab ka noorendavat võimet ning sestap ei ole arukas allikasse suplema minna. Üks naine ammustel aegadel teinud nii ja muutunud sealsamas titeks. Nii räägitakse. Kõige paremini pidi allikaveest abi saama siis, kui sinna visata hõberubla, kuid piisanud ka vask ja hõberahast, vanadest rahadest, viljateradest ja riietest. Siniallikas võib ennustada ka tulevase nime. Selleks tuleb kummarduda allika kohale ja nimesid nimetada. Kelle nime kohal tõuseb allika põhjast suur pahvakas setet, see ongi see õige. LAIUSE SINIALLIKAS Laiuse Siniallika kohta uskus vanarahvas, et ta võib saata nii vihma kui põuda, anda rohket lõikust või karistada ikaldusega. Kui põud ähvardas saagi kõrvetada, pidid kolm ühenimelist lesknaist jutluse ajal minema Click to edit Master text styles Second level
annaabi.ee 
