Essee Kuhu põgeneda iseenese eest? Politsei eest suudavad leidlikud pätid põgeneda aastaid, tigeda abikaasa eest võib mees peita end päevi, pahurate vanemate eest leiavad lapsed ikka mõne peidupaiga. Kuhu aga põgeneda vahel suurima vaenlase, iseenda eest? Chateaubriandi ,,Renés" on peategelane peitunud Louisana rohtlaantesse. Ta on jätnud oma suursuguse elu Euroopas, et teha lõpuks rahu iseendaga. Inimesed loodavad leida loodusest puhtust, selgust ja rahu. Loodus vastandub igapäevaelu kiirusele ning muredele. Loodetakse, et loodus puhastab hinge ja viib minema rahutuse. Loodusesse justkui põgenetakse iseenese eest. Siiski
versioonid ja sellest tehti ka hiljem venekeelne LP "Pust budet vsjo". See kõik aga oli juba "Ruja" hingekell ja "lõpu algus". Ruja hääbumine algas hetkest, kui mängu tuli raha. Ansambli (ja eriti Alenderi) siiras austaja ajakirjanik Ivan Makarov teeb venekeelsed tekstid ja püüab neid igati vene lainele häälestada. Paljudele selleaegsetele eesti pillimeestele tuttav "vene põrgu" elatakse täie rauaga läbi. Kaks, kolm, kuni viis kontserti päevas, külmad kinosaalid läkiläkides pahurate vene jõmmidega ja lõpuks veel "laulva revolutsiooni" aegne varjamatu vene viha "eesti fasistide" vastu - see sööb närvid läbi. Bänd lõpetas turnee Nevil Blumbergiga. Endist "Rujat" ei olnud enam. Alender ja Nõgisto ei suhtle üle poole aasta, kuni Tiit Haagma nad kokku viib ja nad ära lepivad. 1988. aasta Tartu muusikapäevad kujunevad "Ruja" trööstituks lõppakordiks. Varsti lahkus Blumberg ja asendati Raul Jaansoniga. Bänd lindistas
annaabi.ee 
