,, Missugune on aeg , niisugused on ka vaimsed häired". Hulluse mõiste mis kujunes välja XIX sajandil , kujunes välja just ajaloolises teadvuses ja kahel põhjusel: Esiteks sellepärast ,et hullus on pidevas arengu kiirenemises just nagu tuleneks ajaloost, teiseks sellepärast ,et tema vormid olid tingitud ajaloolise arengu figuuridest. Ja ometi vajus hulluse suhe ajlooga õige ruttu unustusse. Hullust ei tajuta enam ajaloo vastaspoolena,vaid ühiskonna pahupoolena. Ajalooline analüüs muundus sotsiaalseks kriitikaks. Hullusest sai kodaniku eetika vormis hüljanud klassi häbimärk. Niisiis tajutakse hullust ühteaegu vältimatu maandumisena ning moraali ja religiooni printsiipide sattumusliku aksidentaalse unustamisena. Inimene seadis hullusega sisse uue suhte, mis oli ühtpidi otsesem ja teistpidi ka väljaspoolsem. Klassikalises kogemuses puutus inimene kokku eksituse kaudu, mis tähendab,et hulluseteadvuses sisaldus paratamatult tõekogemus
alateadvuse ja egapsühholoogia (sõltumatu enda v. mina loome illusioon) vastu. L hakkab kinni Freudi poolt postuleeritud I H A liikuvuse ja alateadvuse keelelisuse teooriast. Ei ole võimalik kõnelda puhtast ehk keele (sümboolse) eelsest eht "Teise" eelsest alateadvusest. Keel loob alateadvuse, st. alateadvus on struktureeritud kui keel. Ei ole midagi olemuslikku. Kõik tuleb meisse keele nähtamatu pahupoolena. Omandades keele, laadib subjekt endasse automaatselt eelnevalt eksisteerinud sümboolse korra ja allutab I H A L I B I I D O selle survele. Subjekt kujuneb Lacani järgi läbi kolme kognitiivse staadiumi: i m a g i n a a r n e e. keele eelne e. peegelfaas 6 18 elukuud s ü m b o o l n e k o r d domineeriv, pideva ja lõputu keelelise restruktureerimise faas r e a a l n e kättesaamatu ja algne kaos, objekti väike
annaabi.ee 
