Selles tekkisid võõrad metaluulevõtted, luule luulest. Hakati ka riiminätepuhul arutama metaluuleküsimusi ja luule proosastumise küsimusi, sest mingis mõttes on see proosale lähenev vabavärss. See jätkub ka tema hilisemas loomingus. „Närvitrüki“ autorite puhul (Üdi ja Liivi ) on märkimisväärne mitteluulelise luule esiletõus. 60ndate luule muutub küll radikaalselt, kuid me tajume mingit luulelisust, 60ndate 70ndate vahetusel tekib mingi murdepuhkt, kus luule keeratakse pahumpidi – tekib mingi distantseerumine alustest. Johnny B. Isotamm (Jaan Isotamm) on sõltumatu mässaja. Ta ei taha läheneda kassetipõlvkonnale. 1956ndal aastal ta vangistati, olles alles koolipoiss. Põhjuseks oli põrandaaluses vastupanuorganisatsioonis osalemine. Vangist tagasi tulles, tuli ta Tartusse ning talle tundus, et kõik luuletavad ja siis hakkas ka luuletajaks. Vangilaagris kirjutas ta ka luuletusi nii eesti kui ka vene keeles. Kui võtta kätte ta koondkogu „Mina Johnny B“,
näiteid. 20ndate algupool viibib uusromantilises hämaruses. Suurte alustekstidega seoses rõhutus ka allegooriline alge (ütlen üht, aga mõtlen muud). Alasti elu kujutlemise taotlust väga ei näe. Ekspressiunimi mõju võib näha umbes aastast 1923-1930(algused). 20ndatel aastatel on välja tuua paar üksikut teost. August Kitzberg Ajastu juhtautor, kuid pole, sest ta ei kirjuta näidendeid. A. H. Tammsaare · 1921 Juudit (palju ajastuomaseid tunnuseid piibliainelisus, armuloo pahumpidi pööratud ekspressiivsus, ühiskondliku teema allegooriline käsitlemine, psühholoogilise usutavuse printsiip) · 1936 Kuningal on külm (Põrgupõhja uus vanapagan. Mõlema teksti puhul on algimpulss piiblist. Mõlemad tekstid ühiskonnakriitilise allegooriaga sisustatud, näidendis kontsenteerunumalt. Pole väga tüüpiline omaaja näidend väga palju ühiskonnakriitikat ei tahetud kirjutada. )