natuke kõrk kui ka kurb." Pahleni juurde sõidab Timo maalt põgenemise asjus nõu küsima. Pahleni sõnad ("...välismaale lähevad ainult need, kes tahavad iseenese eest kätte maksta. Kes tahab midagi tähtsamat, jääb koju"57) ja tema kõige põhjapoolsemate pomerantside vihakas maik meenub Timole, kui ta pistab suhu juba pooleldi mustaks läinud pihlakamarju ning otsustab põgenemisest loobuda. Pahlenit saab võrrelda Timoga: mõlemad on olnud keisrile lähedal, teda toetanud ja usaldanud. Mõlema usalduse on keiser reetnud: Pahleni saatnud maapakku, Timo vanglasse, hiljem piiratud liikumisvabadusega oma mõisa. Mõlema järel on keiser lasknud ka nuhkida. Mõlemad loobuvad põgenemast. L. Lukas on toonud välja selle, et "baltisaksa kirjanduses peetakse eeskujulikuks baltlaseks seda, kes ei jäta kodumaad ka kõige karmimatel aegadel ning peab endale
pilk oli ta omaniku just nagu kõiketeadmisest niihästi natuke kõrk kui ka kurb." Pahleni juurde sõidab Timo maalt põgenemise asjus nõu küsima. Pahleni sõnad ("...välismaale lähevad ainult need, kes tahavad iseenese eest kätte maksta. Kes tahab midagi tähtsamat, jääb koju"57) ja tema kõige põhjapoolsemate pomerantside vihakas maik meenub Timole, kui ta pistab suhu juba pooleldi mustaks läinud pihlakamarju ning otsustab põgenemisest loobuda. Pahlenit saab võrrelda Timoga: mõlemad on olnud keisrile lähedal, teda toetanud ja usaldanud. Mõlema usalduse on keiser reetnud: Pahleni saatnud maapakku, Timo vanglasse, hiljem piiratud liikumisvabadusega oma mõisa. Mõlema järel on keiser lasknud ka nuhkida. Mõlemad loobuvad põgenemast. L. Lukas on toonud välja selle, et "baltisaksa kirjanduses peetakse eeskujulikuks baltlaseks seda, kes ei jäta kodumaad ka kõige karmimatel aegadel ning peab endale alandavaks
kusjuures see pilk oli ta omaniku just nagu kõiketeadmisest niihästi natuke kõrk kui ka kurb." Pahleni juurde sõidab Timo maalt põgenemise asjus nõu küsima. Pahleni sõnad ("...välismaale lähevad ainult need, kes tahavad iseenese eest kätte maksta. Kes tahab midagi tähtsamat, jääb koju"57) ja tema kõige põhjapoolsemate pomerantside vihakas maik meenub Timole, kui ta pistab suhu juba pooleldi mustaks läinud pihlakamarju ning otsustab põgenemisest loobuda. Pahlenit saab võrrelda Timoga: mõlemad on olnud keisrile lähedal, teda toetanud ja usaldanud. Mõlema usalduse on keiser reetnud: Pahleni saatnud maapakku, Timo vanglasse, hiljem piiratud liikumisvabadusega oma mõisa. Mõlema järel on keiser lasknud ka nuhkida. Mõlemad loobuvad põgenemast. L. Lukas on toonud välja selle, et "baltisaksa kirjanduses peetakse eeskujulikuks baltlaseks seda, kes ei jäta kodumaad ka kõige karmimatel aegadel ning peab endale