hüpas käe süla kõguselt alla, istus saani ja kadus pimedusse, enne kui väja saadetud tagaajajad teda veel korra näa oleksid saanud. Agnes, keda kongi tagasi oli viidud, pö orles unetult oma kõal asemel. Mure ja ahastus vaevasid ta süant, sest ta ei teadnud veel, kas Gabriel oli õnega pä asenud võ tagaajajate käte sattunud. Umbes tunni aja päast kõises kongi-ukse lukk. Uks läs lahti ja abtiss astus sisse, pahemas käs lütrit põeva vahakü unlaga ja mitme nö origa piitsa kandes. Abtissi näst oli näa, et ka tema silma uni ei olnud saanud. Ta tõbas ukse enese jäel kõasti kinni, seadis lütri mü uriaugu aare peale ja üles Agnesele, kes imestades asemelt tõsis: «Võ see ongi sinu armuke?» Kogu neitsilik uhkus, kogu endine kangekaelsus äkas selle pilkava sõa juures korraga Agnese süames. «See on minu kihlatud peigmees,» kostis ta rahulikult.
Haavata võib ainult seda, mis luie ümber ja mis heidab õige inimese varju. Kui minul oli alles õige inimese vari -- ja mul oli ta kord jumala eest -- siis haavusin ma hirmus kergesti, sest ma olin ju poolakas. Nüüd pole ma enam poolakas, sest ma ei taha olla rahva liige, kus on minusugused. Sellepärast ei saa minus enam keegi poolakat haavata. Aga enne sai, ja siis käisin ma kaks korda duellil. Püstolitega. Ükskord ainult lollus, teine kord tõsiselt. Vaadake, pahemas õlas, märgid ees ja taga, sealt läks läbi. Ei näe? Noh, siis on kindlam kui kindel, et ma pole enam inimene, kui isegi selle kuuli märgid kustunud. Pole enam seda olemaski, millest kuul kord läbi jooksis." Teine kord Indrek ostis Ivan Vassiljevitsile kaks pudelit õlut, sest ta palus nii väga seda. Juba kodu rääkis ta sellest ja, et raha jätkuks, ei sõitnud nad voorimehega, nagu harilikult, vaid läksid läbi lume ja tuisu jalgsi.
annaabi.ee 
