näe nüüd istub võrguvaial! Kust ta tõusis, mine küsi -- kivilt, künkalt, kesarüpest? Tunnen teda kergest hüppest: västrik, kellel pole püsi. Väike Mall karjas Punub jaanilillist pärga, kõrval kõnnib lambatall, hõikab mullikat ja härga -- karja läheb väike Mall. ,,Musti, Musti, tule ruttu hüüab koera ärevalt. ,,Vaata, vaata, vana Utu puges läbi tara alt!" Musti jookseb, Musti tõtt; ajab looma pahateolt. Tallekese sülle võtab Mall ja toidab teda peolt. Päeval Mallekese kari rahulikult rohtu sööb, karjasele maitseb mari, Musti rataskuuti lööb. Tuleb õhtu, vajub päike, kari kõnnib koduteed, järel Mallekene väike, kaelas marjust helmekeed. Aga möödub, möödub suvi karjamaalt kaob naerukihk, karjalapsel teine huvi: pliiats, sulg ja koolivihk. Äike Paistis suvepäike särav, tahtis ilma kuumaks teha, lahti oh taevavärav, polnud ühtki pilve näha.
Et Jeesus arvustas juudi teokraatia võltsvagadust, sattus ta vastuollu Jeruusalemma ülempreesterkonnaga. Variserid ei tahtnud midagi kuulda jumala halastusest eksinuile, vaid toetusid vanale kogemusele, et kes puudutab sitta, määrib oma käed. Nende vagaduse reeglid nõudsid suhtlemises patustega ainult üht - pattude vältimist. Variserid tõid Jeesuse ette naise, kes oli tabatud abielurikkumiselt pahateolt, mille eest süüdlane surnuks loobiti. Jeesus, kes ilmutas kaastunnet, ütles: Kes teie seast on patuta, visaku tema peale esimesena kivi." Süüdistajad jäid vakka ja lahkusid. Naisele lausus Jeesus: "Ega minagi sind hukka mõista, mine ja ära tee enam pattu." Saades aru, et tema hukkamine pole kaugel, kutsus Jeesus kokku oma 12 kõige lähedasemat jüngrit paasatalle sööma. Söömaaja hakul toimetas Jeesus rituaali - pesi jüngrite jalgu. Sellel
annaabi.ee 
