haldjaga on neutraalsed. Metshaldjale ei ohverdata, kui ohverdatakse, siis näiteks ühte metsa minnes pannakse esimene mari või seen tagasi (pidavat tulema hea saak). Kui metsas aga midagi head teed, siis võid selle eest saada tasu: sattuda heale seene- või marjakohale. Metshaldjaid nähakse tavaliselt okstel kiikumas, laulmas, tantsimas, vilistamas. Metsavaimud on kõige elulisemalt alal hoitud, ristisust on nad kõige vähem muutunud (võib-olla muuutunud inimese suhtes veidi pahatahtlikumaks), kuid olemuselt ei ole nad eriti muutunud. Vepsa maailmapildis on nad praeguselgi ajal täiesti alles. Metsahaldjad tunduvad mingis mõttes veidi kurvad, tunduvat püüdvat veidi inimese poole saamisele, kuid seda nad ei saa. Eraldi nähtus on Võru- ja Setomaal eksitaja, mis tähendab eksimiskogemust mingis kohas, muutunud teadvusseisundit. Mis see eksitaja on, seda ei seletata, kuid temast räägitakse. Kas ta on koht, vaim või koht kui olend, seda ei püütagi määratleda, kuid
ning talle kõrva sosistada, kuid seda võivad teha ka naised. Tähtis pole mitte jutt, vaid toiming. Puudutusteni jõudmine on seega kõige kergem mängulisel teel, samas tuleb jälgida seda, et teine ei tunneks end selle mängu käigus ebamugavalt. Puudutuste tajumine Judee K. Burgoon (1989) on koos oma kaastöötajatega analüüsinud teise inimese poolse puudutuse tajumist. Oluliselt mõjutab puudutuste mõtestamist inimeste sugu ja omavahelise suhte laad. Kõige pahatahtlikumaks inimese privaatsuse rikkumiseks loetakse nii naiste kui meeste puhul seda, kui neid puudutab võõras mees. Joonisel on musta värviga kujutatud need piirkonnad, mille puudutamist tajutakse meeldivana. Nii võib võõras mees puudutada mehe pealage, õlgu ja käsivarsi. Juhul kui tegemist on sõbraga, võib ta puudutada kogu mehe ülakeha ning ka jalgu allpool põlvi. Siinkohal on huvitav märkida, et naiste puudutusi allpool põlvi nii meeldivana ei tajuta
annaabi.ee 
