üksluise tööga tekkis ja tundsin, kui ebaõiglane erinevatele inimestele see vanglaelu oli. Tegelastest: Tegelasi oli palju ja väga erinevaid. Alates alandlikest teenritest ja lõpetades väga liiderlike isiksustega. Omavahelised suhted olid neil pealiskaudsed, tõelist sõprust vanglas ei esinenud, kõik olid ikka omakasu peal väljas. Üksteise tagant varastati. Isik kellelt varastati, aga polnud tihtipeale pärast pahanegi, sest see oli nii loomulik. Tegelastelt ei õppinud ma midagi, mida sa ikka vangilt õpid, kui siis ainult seda et parem on ise mitte seadustega pahuksisse sattuda, kuid seda teab ika mõistlik inimene ka ilma vanglateemalisi raamatuid lugemata. Enda elus selliseid olukordi nagu selles raamatus oli loomulikult ei ole ette tulnud ja loodetavasti ei tule kaa. Minu hinnangud, järeldused, üldistused: Raamat kirjeldas selleaegset vanglaelu päris hästi: Üksluisis, rutiin, igavus,
vankumatuusaldus tema kui sõjalise juhi võimete vastu. Tema käske, ka kõige raskemaid, täideti alati ilma vähemagi kõhklemiseta. Ja ta ise hoolitses oma meeste eest, mitte nii, nagu töötab palgaline, vaid nagu toimib hea peremees. Puurmanis väeosa korraldades püüdis ta ise kõige eest hoolitseda, kõike näha ja kuulda. Kui vahel juhtus, et ta väsitava ja närvepingutava töö järele kogemata veidi kauemaks magama jäi, kui oli tahtnud, siis oli ta seepärast mures ja endale pahanegi. Julius Kuperjanovil oli ka omadus osata leida endale väärilisi kaastöötajaid. J. Unt, J. Soodla, R. Riives, E. Saar, R. Kuslap, N. Piip ja mitmed teised, need kõik olid mehed omal kohal, niisama energilised ja kõikumatud nagu nende juht. 1918. aasta novembris alatud vabadusvõitlust jätkati J. Kuperjanovi vaimus. Selle tulemuseks oli meie võit Vabadussõjas, mis tõi eesti rahvale vabaduse ja riikliku iseseisvuse.
annaabi.ee 
