veelgi väiksemad kui rahvademokraatiamaadel (st satelliitriikidel). Kohalikud kommunistlikud parteid allusid täielikult Moskvale ning kujutasid endast üleliidulise kompartei kohalikke osakondi. Sõjajärgsetel aastatel olid Baltimaade komparteide eesotsas nn juu-nikommunistid ehk Nikolai Karotamm Eestis, Janis Kalnberzins Lätis ning Antanas Snieckus Leedus. Hilja Lille mälestused On 1944. a hilissuvi, hinge ahendav ja mõtteid muserdav oma pahaendeliste eelaimdustega, oma hukatuslike kujut- luspiltidega. Väliselt oli (Karksi-Nuia) alevik endises olukorras, lahkunud Saksa väed polnud rüüstamist ega põle- tamisi teinud. Punaväelased olid aga igati oma metsikust näidanud, purustades ja tagastades majades ja ümber- kaudsetes taludes, ja siit algab minu kannatuste rada. Oktoobri algul tuli minu juurde koolimajja mu ammune tuttav, Leeli talu peretütar Lehte Soots-Kõdar koos põllumajandustegelase prof Kaarel Liidakuga, keda ma ka va-
vahaküünal, võis nüüd näha kogu ta sügavuses. Oli, nagu oleks keset valguseküllast platsi koopasuu avanenud, üsna taga, altari hämaruses paistis ülalt võlvilt alla põrandani langeval mustal kangal hiiglasuur hõbe-rist. Kirik oli tühi. Ainult taamal, kooritoolidel, võis ebamääraselt näha mõne preestri pead, ja sel silmapilgul, mil uks avanes, kostis kirikust pühalikult tõsine, vali, ühetooniline laul, mis hooti hukkamõisteni pea peale paiskas pahaendeliste salmide katkeid: 1 9 7 «. . . Non timebo millia populi circumdantls me; ex-surge, Domine; salvum me fac, Deus!» «. . . Salvum me fac, Deus, quoniam intraverunt aquae usque ad animam meam.» «. . . fnfixus surn in limo profundi; et non est substan-tia.» 22 Samal ajal alustas üks teine hääl koorist eraldi, peaaltari astmelt, raskemeelset ofertooriumi: «Qui verbum meum audit, et credit ei qui misit me, habet vitam aeternam et in judicium non uenit; sed tran-sit a morte in vitam.» 23