Arbujad kui ka Alliksaar olid võimude poolt põlatud. Tudengeid hoiatati Alliksaare ja teiste läänelike luuletajate eest, vaidles vastu. Ähvardati ülikoolist välja visata. Juba esimesel ülikooli sügisel kutsus Andres Ehin oma koju kümmekond luulehuvilist (Kaplinski nende hulgas), kusjuures elas ühes majas Betti Alveriga kümmekond luulehuvilist. Loeti, kuulati ning kirjutati vihikuisse ümber eesti pagulusluulet Under, Visnapuu, Ristikivi, Laaban, Lepik. · Pärast Ülikooli läks sügavale Siberisse ekspeditsioonile (pääses sõjaväest) ja tööle - sugurahva sölkuppide keelt ja rahvaluulet uurima. Kohtas seal oma 1. abikaasat, abiellus komi rahvusest naisega poeg Ivar ja tütar Anne. Töötas väljaannetes, kusjuures ei pidanud üheski üle 3 aasta vastu. · "Sirp ja Vasar" toimetuses. Tekkis tüli, sest Praha kevade lämmatamise ajal keeldus ta
Aastatel 1945-1951 tegutses kirjastus Orto, mis hiljem asus ümber Kanadasse. Kõige rohkem on ilukirjandust välja andnud Eesti Kirjanike Kooperatiiv (1951), mis tegutses B. Kangro eestvedamisel Lundis. 1945. asutati ka Välismaine Eesti Kirjanike Liit, millel oli aastaks 1989 41 liiget. Palju eestlasi kuulus paralleelselt ka Rootsi Kirjanike Liitu. Kuni 1950. aastate keskpaigani avaldati välismaal eesti luulet märksa rohkem kui Eestis, samuti oli see esteetiliselt palju mitmekesisem. Pagulusluulet on palju ka tõlgitud. Tähelepanuväärsemad autoritest avaldas G. Suits 1959. aastal kogu ,,Kogutud luuletused, Underilt ilmusid ,,Sädemed tuhas" ja ,,Ääremail", Visnapuult paljude teiste seas ,,Tuuline teekond", ,,Esivanemate hauad" (poliitiline isamaalüürika). Veidi nooremast põlvkonnast väärivad mainimist B. Kangro, I. Laaban (väga omanäoline luuletaja, järgib sürrealistide tõekspidamisi), teostest näiteks ,,Ankruketi lõpp". Lüürilise tipptaseme saavutas ka K
annaabi.ee 
