Hilisem, mõtisklevam luule juurdleb elu valguse ja varjupoole üle. Underile kujuneb keskseks avaralt mõistetud inimliku õnne probleem. Harras looduse ja selle põliste seaduspärasuste ees, mõistes igavest uuenemist sünnis ja surmas, kasvamises ja hääbumises, elab luuletaja sügavalt läbi inimese ja ühiskonna ebatäiuslikkuse, osatute kannatused ja indiviidi sisevaevad ("Õnnevarjutus" 1929 ). Oma loomingu põhiteemasid arendab Under edasi paguluseski. Luuletaja hingeustavus mere taha jäänud kodumaale on muutumatu. Ta mõtleb kaasatundvalt endast õnnetumatutele ("Kusagil"). Tõelisuse paistel on mälestus kodust valushell ja igatsev, võõrsil viibimine mõjub rusuvalt ja põgus rõõmuhetk on otsekui varastatud ("Põgenik", "Võõrsil", "Rõõm"). "Põgenik" 1954 Murede keskel ma magasin, vahel vaevade, Kord veel tahaksin tagasi... ära lõigat on tee. Kahlasin kaelani ohakais, orjavits veristas käed,
Naine paneb lapse vette ning lahkub, aga ta ei tunne rahu. Ta tuleb tagasi ja näeb laineist lapse käsivarsi tõusmas. "Tulen, tulen!" Äkki oli temas rõõm ja hoog: veest käis läbi värahtus - ja pooleks murdus voog. Hommikul, kui noodamehed tulid püügihoos, leiti liivakult nad kahekesi koos. 1944. aastal põgenevad Under koos oma abikaasaga Rootsi. Oma loomingu põhiteemasid arendab Under edasi paguluseski. Luuletaja hingeustavus mere taha jäänud kodumaale on muutumatu. "Põgenik" 1954 Murede keskel ma magasin, vahel vaevade, Kord veel tahaksin tagasi... ära lõigat on tee. Kahlasin kaelani ohakais, orjavits veristas käed, paremal ahistas laini pais,
annaabi.ee 
