Olulisemad lavastused: · A. Särevi dramatiseering ,,Tõe ja õiguse" IV osa järgi ,,Pankrot" 1950 Draamateatris. · Särevi dramatiseering Hindi ,,Tuulisest rannast" 1951 Draamateater · Vilde ,,Tabamata ime" 1952 Vanemuises (lav Epp Kaidu) · Koidula ,,Kosjaviinad" 1952 Pärnu teatris (lav Kaarel Ird) Näitekirjanikud stalinismi-ajal: · Hugo Raudsepp · Johannes Semper · Aadu Hint · August Jakobson ,,Elu tsitadellis" (1946) Väliseesti teater (pagulasteater) Sai alguse 1944 aastal seoses eestlaste massilise Eestist lahkumisega sõja järel. Eesti pagulasteatrid Rootsis, Kanadas, USAs, Austraalias, Saksamaal jne. Loe: Ants Järv 2009 ,,Väliseesti teater" Tegutseti nii kaua kuni elus oli veel see põlvkond, kellele eesti kultuur oli oluline, kes ei olnud veel sulandunud uude kultuuriruumi. Praegu on see kõik peaaegu hääbunud. Kestis ligikaudu 90ndateni, vaheaegadega. Püüti jätkata eesti kultuuritraditsioone
peavooluteater ja avangard sageli koos, ühe ja sama teatriinstitutsiooni raames), sealhulgas meelelahutusteatri suundumustele (võimaliku näitena Eestist võib mainida 1990ndatel lahvatanud muusikalide buumi). Seoses kõrvutusega traditsioon – avangard torkab silma kõnekas paradoks: lääne avangardne teatrikultuur „murdis sisse” mitte eesti pagulasteatrisse, millel olid viimasega kontakteerumiseks alates 1940. aastate teisest poolest olemas otsekui kõik eeldused ja võimalused (pagulasteater jäi aga neist pigem süütult puutumatuks), vaid hoopis 1960.–1970. aastate vahetuse kodu-eesti teatrisse – Evald Hermaküla ja Jaan Toominga uuenduslike lavastuste näol „Vanemuises”. Seejuures jõudis värske ja pöördeline teatrikeel Eestisse mitte niivõrd praktikute vahetu vaatajakogemuse, vaid pigem ida-euroopa teatriajakirjade ja käsikirjaliste tekstide (lääne avangardne draamakirjandus, teoreetilised käsitlused jms.) kaudu, s.t. omal kombel kirjakultuuri vahendusel
annaabi.ee 
