Viimase võõrvõimu alt vabanes Eesti alles hiljuti, 1991.aastal. Teise maailmasõja järel langes Eesti NSV Liidu mõjusfääri. Meie riik kaotas sellega iseseisvuse koguni kuuekümneks aastaks. Nende aastakümnete sisse jäi nii positiivsemaid kui ka halvemaid aegu. Venestamise käigus seati kirjanikele range tsensuur, mis pidurdas eesti kirjakeele arengut. Paljud loome- ning ka tavainimesed põgenesid valitseva korra eest üle mere välismaale. Neid kirjanikke hakati nimetama pagulaskirjanikeks. Hästi toob tolleaegsed jubedused välja Arved Viirlaid oma teoses ,,Ristideta hauad". Ta kirjeldab reaalseselt ning elutruult kõiki neid koledusi, mis eestlaste peal korda saadeti. Raamatu peaosaline on endine Saksa armee sõdur Taavi, kes on NKVD poolt tagaotsitav. Ta oli mees, kel ei jäänud muud üle, kui pageda metsa ning nõnda oma riigi vabaduse eest võidelda. Mitmel korral nabiti ta kinni, kuid siiski õnnestus tal alati põgeneda
aga märgatavalt 20. sajandi algul, kui Eestisse saabusid Lääne-Euroopa uudsed kirjandusvoolud. Just 1900.-1910. aastatel avaldasid oma esimesed teosed mitmed eesti luuleklassikud nagu Gustav Suits, Marie Under ja Henrik Visnapuu. Oluliselt paistsid silma 1930-ndate aastate luules arbujate rühmitus, kelle liikmeiks olid Betti Alver, Bernard Kangro, Uku Masing, Kersti Merilaas, Mart Raud, August Sang, Heiti Talvik ja Paul Viiding. Teine Maailmasõda jaotas Eesti kirjanikud pagulaskirjanikeks ja rahvuskirjanikeks, kuid kummastki ei võinud keegi luuleoskustega silma paista allasurutuse olukorra tõttu. Sõjajärgsete aastate Eestis tehti palju Nõukogude Liidu ideoloogiat kiitvat luulet, mis ei olnud kirjanduslikult alati silmapaistev. Toonaste tuntumate teoste sekka kuuluvad Juhan Smuuli "Poeem Stalinist" ja "Järvesuu poiste brigaad". Ideoloogilise surve leevenedes teisel sajandipoolel kogus kiirelt populaarust vabavärss. Tuntuimad eesti vabavärsi kirjutajad teiste
annaabi.ee 
