lahendas teatri majandusküsimusi ja tegeles veel paljude muude asjadega. 1927 läks Rahvateater pankrotti ja Karl Jungholz kutsus Pinna "Estoniasse". Siin muutus Pinna mängulaad tõsisemaks, ta loobus osaliselt senistest ülepakkumistest. Enamat süvenemist võimaldas ka tööhulga vähenemine - nüüd tegeles Pinna lavastamisega vaid aeg-ajalt ja pühendus esmajoones näitlemisele. Üksteise järel sündisid Pinna hiilgerollid: Protassov L. Tolstoi "Elavas laibas", Cesar Marcel Pagnoli triloogias, linnapea Nikolai Gogoli "Revidendis", Vestmann Eduard Vilde "Pisuhännas". Lisaks tööle "Estonias" lavastas ja esines Pinna aeg-ajalt pea kõigis Eesti teatrites, aega jätkus ka memuaaride kirjutamiseks ja Eesti Näitlejate Liidu juhtimiseks. Tema saavutusi hinnati ka ametlikult - 1931 nimetati Pinna "Estonia" teeneliseks näitlejaks, 1933 valiti "Estonia" seltsi auliikmeks ja 1936 Soome Näitlejate Liidu auliikmeks. Riiklikke teenetemärke pälvis ta Prantsusmaalt ja Soomelt.
Pärast läksin küll tagasi, aga esinemine läks nutuga pooleks. Pisarad silmas, ei tahtnud ma esinemiskostüümi seljast võtta. Nii väga meeldis mulle see."5 Selle tükiga saab alguse Ervini elu teatrimaalimas. Vennaga hakkavad nad korraldama palju lavastusi ja esinemisi. Abeli mõnetine läbimurre teatrimaailmas toimus siis, kui ta keskkoolis käis. Rakvere teatri kunstiline juht Jullo Talpsepp küsis, kas Ervin oleks nõus mängima Marcel Pagnoli komöödias ,,Elu aabits" härra Topaze'i üht õpilast. Loomulikult oli Abel nõus. Sellega jõudis ta kutselise teatri lavale. Peale seda veedab Abel mõned aastad GITISes ja sealt naasedes asub tööle Tallinna Riiklikusse Draamateatrisse, kus ta alustab esimese hooga tööd nelja lavastuse kallal Gorki ,,Barbarid", Beaumarchais'i ,,Figaro pulm", Kaverini ,,Kaks kaptenit" ja Jakobsoni ,,Võitlus rindejooneta". Draamateatris töötades oli Abelil palju väikseid sõnadeta rolle
annaabi.ee 
