Eestisse koondati suuri väemasse, kokku umbkaudu 250 000 meest. Eesti ja Läti sõjapõgenike ja sõjas kannatanute abistamiseks rajas Jaan Tõnisson Tartusse Ajutise Põhja-Balti komisjoni, mis lisaks sellele tegeles aga aktiivselt ka eesti rahvuspoliitikaga. Esimesed katsed luua rahvusväeosasid tehti, peale seda kui Saksa Keisiririigi väed olid vallutanud Lätimaa ja Riia ning moodustati Läti Kütipolgud. 1917. aastal oli aga Eesti oli muutunud otseseks rinde tagalaks ja rindelt pagenevate vene sõdurite, röövsalkade, tegevusväljaks, kes eestlaste kui välismaalaste peale vaatasid. Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee otsustatas küsida luba eestlastest üksuse loomiseks ja selle ainult Eestimaa piirides kasutamiseks. Algatus leidis poolehoidu Tallinna Peeter Suure merekindluse komandant admiral Leskov'ilt, kes oli nõus eestlastega komplekteerima kaht kindluse jalaväe rügementi ning esines sellekohase ettepanekuga Venemaa Ajutise Valitsuse sõjaminister Aleksandr Gutskovile
Eestisse koondati suuri väemasse, kokku umbkaudu 250 000 meest. Eesti ja Läti sõjapõgenike ja sõjas kannatanute abistamiseks rajas Jaan Tõnisson Tartusse Ajutise Põhja-Balti komisjoni, mis lisaks sellele tegeles aga aktiivselt ka eesti rahvuspoliitikaga. Esimesed katsed luua rahvusväeosasid tehti, peale seda kui Saksa Keisiririigi väed olid vallutanud Lätimaa ja Riia ning moodustati Läti Kütipolgud. 1917. aastal oli aga Eesti oli muutunud otseseks rinde tagalaks ja rindelt pagenevate vene sõdurite, röövsalkade, tegevusväljaks, kes eestlaste kui välismaalaste peale vaatasid. Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee otsustatas küsida luba eestlastest üksuse loomiseks ja selle ainult Eestimaa piirides kasutamiseks. Algatus leidis poolehoidu Tallinna Peeter Suure merekindluse komandant admiral Leskov'ilt, kes oli nõus eestlastega komplekteerima kaht kindluse jalaväe rügementi ning esines sellekohase ettepanekuga Venemaa Ajutise Valitsuse sõjaminister Aleksandr Gutskovile