Karistused Veritasu on asendatud rahatrahvidega, taliooni asemel kompositsioon, seadusega reguleeritud hagimenetluse alusel. Surmanuhtlus (võis vältida maapakku minnes) Kodanik surmati odaga, ori tõugati alla Trapeiuse kaljult või löödi risti Elusalt matmine (naine) Põletamine (süütajad, nõiad, kirikuvargad) Kotis uputamine (parricidium) koos mao, koera ja kukega Varalised trahvid põhilised, sh konfiskeerimine Pagenduskaristused (relegatio, deportatio) Vabadusekaotus (vincula, carcer, opus publicum, ad gladium, ad bestias) Laitus (infamia), näiteks ametist tagandamine 15. Religiooni roll rooma õiguse ajaloolises arengus Roomlased pidasid end väga religioosseks, jumalatega hästi läbi saada oli tähtis Eliit täitis nii valitsusameteid kui vaimulikukohti Kodus oli perepea ka ülempreester Printsiip “do ut des”. Oluline oli rituaal, mitte usk ega dogma.
avalik-õiguslike elu-, kehalise- ja aukaristustega, mille tõrjus uusajal välja vabadusekaotus. Uusaja lõpul hakkasid tekkima töökaristuse alged, kuna XX sajand tõi uue ja tänapäeval valitseva karistusliigi rahalise karistuse. Tänapäevaks on karistusõiguse pika ajaloo jooksul jäänud vähe neid karistusi, mis oleksid kooskõlas õigusriigi põhimõtetega ja samal ajal omaksid ka karitusele omast toimet. Euroopa riikide karistusõigusest on kadunud surmanuhtlus, pagenduskaristused, au- ehk häbistavad karistused ja sellised, mis heidavad süüdimõistetu ühiskonnast välja (nt sunnitöö ja sellel järgnev õiguste kaotus ehk nn tsiviilsurm). Kriminaalpoliitilises plaanis seisneb sanktsioonisüsteemi põhiprobleem juba sadakond aastat tasumisidee ja kohtlemisidee konkureerimises. Esimesel juhul rõhutatakse enam karistuse olemust ja nähakse selles süüdlase poolt tehtud ebaõiguse heastamist, teisel juhul vaadeldakse karistust
annaabi.ee 
