Eesti pagejad Lahkumine Eestis sai alguse juba 1939, kui osa eestlasi koos sakslastega ümberasus läände. 1941. aastal lahkus veel eestlasi ja sakslasi. Kõige enam põgenes Eestist inimesi ära aastal 1944, kui Eesti aladele tungiva Punaarmee eest põgenes umbes 80000 inimest läände. Põhjus selliseks suureks põgenemiseks oli see, et Eestis oli väga palju inimesi arreteeritud, hukatud ja mitmeid tuhandeid inimesi oli küüditatud juba selleks ajaks. Seda suurt põgenemist on nimetatud ka paadipõgenemiseks, kuna põgeneti peamiselt paatidega. Väga paljud eestlased põgenesid Rootis. Mindi paatidega Soome ja sealt edasi Rootsi. Soomlased aitasid sinna saabunuid Eesti põgenikke ja kuna eestlased ei saanud seal olla, sest NSV Liit nõudis põgenenud eestlasi tagasi. Soomest Rootsi saamisel aitas eestlasi Soome ohvitser Otto Kumenius. Rootsis ootas põgenikke soe toit ja ööbimis kohad, milleks olid siis kirik...
Üürikesel õnnel on aga Sõja silmis kõrge hind ja selle sissenõudmine leiab aset enamasti toorelt ning halastamatult, milles väljendubki Sõja huumorimeele jõhkrus. Sõda valib oma ohvrid pikemalt mõtlemata, kuid üllatuslikult ka nende hulgast, kes ei marsi otseselt rinde ridades, põhjustades sellega alati suuremat valu kui oodata osati. Itaalia kaitseliin langeb ning ainsaks võimaluseks jääb pageda, mida teevad ka Henry ja Catherine, kuid erinevalt enamikust pagejatest, oli neil sihiks uus elu, mis kasvas selleks ajaks juba Catherine üsas. Nad pagevad Sveitsi mägedesse, kus elavad vaikselt kuni sünnituseni. Sõda oli läbi saamas ning oma viimase hingetõmbega, otsustas Sõda kaasa haarata hoopis imeilusa inglannast vabatahtliku meditsiinitöötaja, jättes Henry laps kätel, neile vihmas järele vaatama. Seda võib lugeda eksimatult Soja huumorimeele magus-valususeks.
annaabi.ee 
