mil määral oleme kaotanud usu mitte ainult klassikalise kunsti ja kirjanduse olemasolusse, vaid kirjandusse ja kunsti kui omapäraseisse hinge- ja vaimuavaldusisse üldse. Ikka enam ja enam kaldume uskuma, et ajaleht oma juhtkirja ja kuriteo- ning õnnetuse sõnumitega on ainuke õige hinge kosutus ja vaimuvara. Aga samal ajal, kui isegi sellisel vagal maal, kui on seda Inglismaa, kõrgemad vaimulikud kinnitavad, et inimesed ei usu enam kõigeväelist jumalat ja muutuvad uuesti paganaiks, samal ajal, kui mõistuse saavutuste alused on kõigutatud, kui inimesed muutuvad kõlbeliste piiride vastu ükskõikseiks ja kui kunst ja kirjandus kaotavad oma tõsise olemasolemise mõtte, samal ajal püütakse luua uut absoluutselt kindlat ja vääramatut elumõtte alust ühe või teise üksiku isiku kõigeväelise tujuna, tahtmisena. Et see püüe maa maalt ikka enam teostust leiab, see ei tõenda midagi muud, kui et inimene
Võiks mõtelda ka eestlaste peale, aga nendega ei olnud ristiusulistel võitlused veel alanud. Kõigest, mis öeldud, peame järeldama, et nende ,,ümberkaudu asuvate paganate" all tuleb arvata peaasjalikult vastristitute paganausulisi suguvendi. Nüüd vaatleme vastavaid kirjutusi, mis käivad eestlaste või eestlaste maa kohta. Oma kirjas 19. III. 1220 (U. B. 49) nimetab paavst Honorius III Tallinnamaa eestlasi ,, Eestimaa paganaiks" (pagani Estoniae), ehk küll Tallinna eestlased juba 1219. a. alistusid taanlastele. Kuid see nimetus kordub veel kaua. Võtame ,,Livonica" (H. Hildebrand, 1887) nr. 21. See Gregorius IX kiri on kirjutatud 20. XI. 1234: paavst kutsub Riia piiskopi Nikolaus'e ja üksikud orduliikmed isiklikult ja terve ordu ning Riia linna oma prokuraatorite kaudu enese ette ülekuulamiseks paavstile saadetud kaebuste asjus nende vastu. Süüdistused käivad muu seas vastristitute
annaabi.ee 
