wikimedia.org/wikipedia/commons/1/1c/Pakri_pank_2005.jpg Klindiastangute morfoloogilised tüübid Klindiastanguid on PõhjaEesti klindil erineva kuju, kõrguse ja laiusega. Kokku on PõhjaEesti klindil eristatud 10 tüüpi klindiastanguid: Ölandi, VäikePakri, Pakri, Suurupi, Kakumäe, Valkla, Kunda, Ontika, Vaivara, Neugrundi. Vaivara tüüpi astangu kujunemisel on lisaks meremurrutusele tegevad olnud ka maasisesed, st tektoonilised jõud. Seda tüüpi astangut iseloomustab ka katva paelasundi tihelõhelisus ehk kümmekond lõhet ühe meetri kohta. Nii lõhede kui astangutüübi kujunemist on mõjutanud maakoore tõusu ja vajumisliikumised (tektoonika) ning sinisavi diapiiristumine mandriliustike surve all. Vaivara tüüpi astangu tüüpalaks on enam kui 3km pikkused ja kuni 50m normaalsest tasemest kõrgemale tõstetud Sinimägede hiidpankad (Tornimägi, Pargimägi), levialaks on Sillamäe Narva vahemik.
hõlpsasti neelduda maapinnal liikuv vesi. Nähtuste kogumit nim karstiks, protsessi ennast karstumiseks. Kivimites liikuv vesi tekitab maapõues muutusi, mis kujundab ka maapinnal omapäraseid pinnavorme ning veekogusid. Karst haarab kogu Põhja-Eesti paelava. Karstumisprotsess vajab kindlasti intensiivset veevahetust kivimis. Klassikaliseks karstipiirkonnaks on Pandivere kõrgustik, kus peaaegu kogu sademetevesi neeldub paelasundi lõhedesse, moodustamata pindmisi äravoolusänge püsivama ojade – jõgedevõrgu näol. Paepinda imbunud vesi jätkab siit teekonda kivimi lõhesüsteemides ja leiab äravoolu kõrgendiku nõlvadek avanevates veerohketes allikates, andes alguse paljudele Põhja-Eesti jõgedele. Karstinähtus on levinud ka Loode-Eestis ja läänesaartel. 15. Jõgede äravoolu režiim ja toitumine Igale sadememillimeetrile, mis langeb 1m2 suurusele pinnale, vastab 1l vett.
annaabi.ee 
