puhul, vaid oleneb sellest, kes seda vaatab. Seinal ripub maal, abstraktne maal, möödub inimene ja näeb selles tõusvat päikest ning hommikust kasteheinast rohtu, kõik on kaunis ja roosiline, maailmas valitseks just kui positiivsus. Peagi silmab seda ka järgmine, ta tuju muutub kurvaks, sest tema silmad leiavad sealt tormilise õhtu, taevas on hele vaid välgunooltest ning maa on märg suurest paduvihmast, elu on jõletu, masendav ning rõhuv. Olemas on kõigest üks pilt, aga läbi vaataja võib see muutuda, nähakse just seda, mida tahetakse sõltuvalt meeleolust. Kunst ei ole vaid üheti tõlgendatav, see on midagi, mis jätab kujutlusvõimele palju ruumi avardades meeli. Kunst hülgab igapäevased normid, läbi selle saab end kujutleda kuhugi kaugele, näiteks kirjutades raamatut võib mõelda, et ollakse New Yorki metroos- kisavad pätid ühes otsas ning
Saarel asub ka tema auks loodud muuseum, kus on eksponeeritud mõned tema originaalmaalid ning temaga seotud esemed. 4 Nagu ma juba varem mainisin, siis on Tahitist inspireerituna kirjutatud palju raamatuid. Siinkohal tahaksingi tuua välja katkendi Ivar Murdmaa raamatust ,,Ookean tulerõngas", kus kirjanik räägib Tahitist mitte nii roosiliselt, nagu seda on teinud enamik teisi autoreid oma teostes. ,,Paduvihmast märg betoonkai oli inimtühi. Papeete kesklinna andis siit oma paar kilomeetrit vantsida. Vaikne, puhas, enamasti ühekorruseline väikelinn pakkus vähe vaatamisväärset, millise pilguga seda ka ei vaata. Tavalised kauplused, baarid, kohvikud, villad lilleaedade keskel, moodne postkontor. Olid küll ka tahitilased, olid tahitilannad. Motorolleril vuras mööda kirjus seelikus näitsik, uhke ronkmust juuksepahmakas tuules lehvimas.
annaabi.ee 
