stiliseeritud taimornamente, maastikuvaateid ja hiinapäraseid mustreid. Tavalised olid ka murtud toonidega ja häguse kujundusega ning ühevärvilised tapeedid, mis pakkusid mööblile neutraalset tausta. Teise Maailmasõja ajal ning pärast seda hakkasid levima Skandinaavia firmade tapeedid, mis olid enamasti monokroomsed ning kujutasid lihtsustatud taimornamente, geomeetrilisi ja abstraktseid kujundeid. Okupatsiooni ajal toodi tapeete Eestisse kõige enam Moskva, Kiievi ja Riia paberivabrikutest, erikaubana ka Soome, Ritola & Pihlgreni modernse kujundusega seinakatteid. Eestis leidub ajaloolisi tapeete pea igal pool – linnamajades, taludes, mõisates, valitsejahoonetes. Arvestades meie külma kliimat, on tapeete kasutatud nii ruume isoleeriva materjali kui ka kujunduselemendina. Seetõttu on elu- ja pereruumid olnud enamasti tapetseeritud. Harvemini kasutatavates esinduslikes ruumides kaunistati seinu maalingute ja luksuslike tapeetidega.
paberitööstuse. Siin toodetud paberist läks 90% Vene turule. Nõukogude valitsusega sõlmitud leping vedurite kapitaalremondiks tõotas siinsetele masinatehastele tööd kümmekonnaks aastaks. Tööstusorientatsiooni peamisteks eeldusteks olid hiigeltehaste ja kvalifitseeritud tööjõu olemasolu. A. M. Luther eksportis koguni 85% oma toodangust. Soomes, Rootsis ja Saksamaal avanes soodne turg puuvillastele ja villastele kangastele. USA trükitööstus tarbis Eesti paberivabrikutest tulevat rotatsioonipaberit. Mitmed masinatehased hakkasid valmistama põllutööriistu ja igapäevaelus vajalikke metallikaupu siseturu vajaduste rahuldamiseks. Sama sihiga töötasid paljud uued kerge-, kütuse- ja toiduainetetööstuse ettevõtted (jalatsi- ja rõivatehased, põlevkivikaevandused, turbaväljad ja metsalangid; tapamajad, meiereid ja kompvekivabrikud jne). 1920-1924 asutati 1100 uut tööstusettevõtet, suurettevõtete
annaabi.ee 
