Linast saab väga tugeva lõnga, mis ei tõmbu kokku ka kõrgetel temperatuuridel. Sellest tehtud riided imevad hästi niiskust ja kuivavad võrreldes villaste esemetega kiiremini. Linakiudu kasutatakse tööstuslikult kangatööstuses, teiste materjalide koostises (n geotekstiil), majade soojustuses, käsitsi valmistatud jalgrattaraamide koostises (kuni 80% lina, Museeuw Bikes), autotööstuses (näiteks Mercedes-Benz kasutab linakiudu istmete täidismaterjalina), biodiisli valmistamisel, paberitootmises, kasutatakse ära isegi linakiudude puhastamisel saadud väliskiht, millest valmistatakse pressplaate ning mida tarvitatakse loomadele allapanuks. Madalama klassi linakiudu kasutatakse mattide, vaipade, nööride, puldani, kottide jne tegemiseks. Linakiudu kasutatakse ka rahakupüüride koostises ning sigaretipaberi koostises. Eestis Eestimaal on kasvatatud kiulina rohkem kui 3000 aastat, tuntuimad linakasvatusalad on Rõuge, Räpina, Vigala, Vastseliina jt
paberi tehnoloogiline protsess olnud oluliste erinevustega. Idamaades valmistatud paber erineb tunduvalt Euroopa päritoluga paberist. Selliseid pabereid kasutatakse tänapäeval paberi konserveerimisel. Euroopas olid keskajal paberi tooraineks peamiselt linased kaltsud. Klassikalist kaltsupaberit valmistati kuni 19. sajandi keskpaigani. Kaltsupaberi vastupidavus vananemisele on väga hea. Oluline tehnoloogiline pööre paberitootmises leidis aset 19. sajandi teisel poolel, mil kaltsupaberi asendas peamiselt puidutselluloosist saadud nn. "moodne" paber. Lisaks puidu kasutuselevõtule paberi toorainena, võeti liimistusainena kasutusele kampol, paberimassi hakati valgendama klooriga. Sellised tehnoloogilised 2
annaabi.ee 
