Kõikehõlmav tsensuur, avaldamiskeelud ja tunnustatud kirjanike hukkamõistuks korraldatud näidisprotsessid muutsid eesti kirjanduse sarnaseks kogu ülejäänud Nõukogude Liidu kirjandusega. Pealesunnitud asendil ning ülemaailmse pahempoolsuse mõjutusel astusid mainekad eesti kirjanikud uue korra teenistusse. Ajastu poliitilised sündmused tähendasid muutusi kultuuri ja kirjanduselus. Raamatuid ilmus paberipuudusel vähe. Päevalehed andsid välja luulet, lühiproosat ja uudisloomingu arvustust. Tähtsamad teemad luules olid: poliitiline lüürika, sotsialismi ehitav inimene, rindeluule, töö teema, kodu- ja mälestusluule. Ilmus Underi luulekogu ,,Mureliku suuga", Barbarus ,,Relvastatud värsid", Semper ,,Ei vaikida saa". Proosas ilmusid Karl Ristikivi ,,Õige mehe koda", Mälk ,,Hea sadam", Gailit ,,Karge meri", A. Kivikas ,,Karuskose". Eesti kirjandus ja kultuurielu 1950 ndatel aastatel. 1950
vahele mängiti muusikat. Laagris elas rohkesti teatriinimesi, kes sellele algatusele innukalt kaasa töötasid. "Elavale Sõnale" valmistati ka iga nädal uued dekoratsioonid. Iga numbri ettekanne kujunes teatud mõttes teatrietenduseks, mis oli elamuseks kuulajaile. Mitmesuguste hääletämbrite abil püüti tekstile anda kirjutatud ajalehe ilmet, st esitada rasvaseid pealkirju, vahemärkeid ja peenikest teksti. Sellist informatsiooni edasiandmise moodust kasutati teisteski laagrites paberipuudusel. Esimeseks eestikeelseks trükitud ajaleheks sõjajärgsel Saksamaal loetakse Göttingenis ilmunud ajalehte "Eesti Teated", mille esimene number ilmus 11. augustil 1945. Ajaleht ilmus kaheküljelisena, toimetamistöö tehti vabatahtlikult, tasuta. Toimetama hakkas vilunud ajakirjanik Eduard Vallaste. Lehte enne ilmumist ei tsenseeritud, alles tagantjärele tuli leht saata sõjaväevalitsusele kontrollimiseks. Kogu vastutus lasus toimetusel
annaabi.ee 
