saksa ja eesti soost laitmatute elukommetega isikud. Kirjastuste asutamiseks ja iga üksiku raamatu väljaandmiseks tuli iga kord taotleda haridusdirektorilt luba. Lisaks Eesti Omavalitsusele kontrollis kirjastusi ja trükki suunatavaid käsikirju ka Saksa Kindralkomissariaadi alluvuses olev Amt für Verlagswesen. Trükiloa saamiseks tuli esitada taotlus kolmes eksemplaris koos käsikirja ja sisu saksakeelse kokkuvõttega. Kirjastuste tegevust piiras paberipuudus. Trükiloa saamisega koos anti luba paberi ostuks.1944. a. märtsipommitamise järel muutus paberi saamine enam-vähem võimatuks. Rinde lähenedes ahenesid kirjastamisvõimalused veelgi. Augustis 1944 katkestati peaaegu poolte ajakirjade ilmumine ja 1. septembrist lõpetati ilu- ja ajaviitekirjanduse väljaandmine. Niisiis säilitas Saksa okupatsiooni ajal kirjastuselu korraldamisel juba esimesest nõukogude aastast tuttavad jooned-kirjastustegevuse tsentraliseeritus ja kirjastuste
koju. Pealegi oli liitlaste üheks osapooleks Nõukogude Liit, kelle arvates kõige parem on DP-d eraldada igasugusest informatsioonist. Sel eesmärgil keelati Ameerika sõjaväelehe "The Stars and Stripes" levitamine ja lugemine laagreis, samuti keelati saksa lehtede levitamine ja lugemine. Eestlastest pagulased hakkasid ise laagrilehti välja andma: tegemist oli seinalehtede ja paljundatud bülletäänidega, määravaks said tegelikult paberi saamise võimalused. Kõige teravam paberipuudus oli Briti tsoonis, kus ei arenenudki välja ühtki mahukamat laagrilehte. USA poolel ilmus neid samal ajal mitu. Ka suhtuti mitmeti pagulaste katsetesse oma ajakirjandust luua. Reeglina pidi iga laagrilehe või bülletääni jaoks olema luba, käsk oli tsenseerida kõike, mis laagris levitati või kuulutuste tahvlile pandi. Käsikirju nõuti kontrollimiseks 5-10 päeva enne nende avaldamist. Ometi ilmus pagulaslehti päris ilma loata, kuna neid ei mindudki küsima
annaabi.ee 
